"armastusjoovastuses" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Parajas kui üks kollases riides mees ta käsivarsi nööriga selja taha kokku tõmbas, karjatas ta järsku õudselt. Karjatuses oli aga ka midagi rõõmsat. Platsi nurgal palkonil nägi ta oma sõpra, oma isandat, Phoebust, oma elu teist palet. Kohtunik oli valetanud! Preester oli valetanud! See seal oli ju tema, selles ei võinud mingit kahtlust olla. Seal ta seisis, ilus ja elus, seljas läikiv munder, sulg pea peal, mõõk puusal! «Phoebus!» karjus Esmeralda. «Minu Phoebus!» Armastusjoovastuses tahtis ta oma erutusest värise-vaid käsi tema poole sirutada, kuid need olid kinni seotud. Siis nägi ta, kuidas kapten kulmu kortsutas, ta käele toetuv neiu aga talle põlglikult ja vihaselt otsa vaatas. Phoebus näis mõne sõna ütlevat, mida mustlastüdruk muidugi ei kuulnud, ja mõlemad kadusid kiiresti palkoni klaasukse taha, mis nende järel sulgus. «Phoebus!» kisendas ta meeleheitlikult. «Kas siis kai sina seda usud?» Kummaline mõte käis tal peast läbi