Carmen juhtis ta halvale teele. Peateos "Carmen" Carmen pani donJosé enda pilli järgi tantsima. Samas Carmen tegi teiste meestega ka alatuid tempe. Näiteks pettis ühelt mehelt maja välja jms. DonJosé anus mitmeid korda Carmenit, et nad ära koliks kuhugile teise riiki ja alustaksid uut elu, vastasel juhul tapab ta Carmeni, kuid Carmen oli kolimisele kategooriliselt vastu. Kuna neiu ei vastanud don José korduvatele armastusavaldustele, pussitas mees tolle surnuks, ilma, et Carmen oleks karjatanud. "Carmenil" oli peale kirjandusliku väärtuse ka puhtdokumentaalne väärtus: see oli ülevaade Hispaania mustlaste kommetest, iseloomust ja keelest. Kasvatatud voltäärlikus vaimus, hindas Mérimée alati loogilist mõtlemist. Ta oli liialt skeptiline selleks, et lasta tunnetel üle ääre voolata. Tema jutustustes leiab paraja annuse irooniat ning musta huumoritki. Mérimée jutustused toetuvad täpsetele seikadele
üsna skeptiline maaelu koha pealt. Igal võimalusel väldib ta kohtumisi naabritega, sest otsib rahu ja üksindust, leides seda oma toas istudes ning raamatuid lugedes. Kõik ebasiirad viisakused on ta kõrvale visanud, nüüd ei leia ta enam mahti naiste käsi suudelda ja vastab küsimustele napisõnaliselt ja otsekoheselt. III-IV peatükis on Onegin üllatavalt viisakas. Arvatavasti seetõttu, et räägib noore neiuga, kellele ta ei taha liiga teha. Ta vastab neiu armastusavaldustele viisaka keeldumisega ning põhjendab seda sellega, et neiu on noormehe jaoks liialt hea ning ta ei vääriks seesugust naist. Karm tõde lipsab üle Jevgeni huulte, kui ta ütles Tatjanale, et ei armastaks teda kunagi ning selle tõttu kannataks naine veel rohkem. Seejärel tõmbub peategelane taas endasse, istub kodus ja loeb ning räägib juttu Lenskiga, taunib tema naiivset armastust Olga vastu. Peatüki
annaabi.ee 
