"aritrokraatliku" - 1 õppematerjal

XX sajandi vene kirjandus

Nabokovil oli kirg male ja liblikate vastu, mis avaldub ka loomingus ("Luzini kaitse", "Jõulud"). Kirjanduskriitiku ja esseistina hindas ta teisi autoreid kohati äärmiselt üleolevalt ja subjektiivselt. Ta põlgas kirjanikke, kes sidusid end poliitikaga, ja uskus, et oli ise suutnud sellest hoiduda. XX sajandi suurimaks kirjanikuks pidas Nabokov ennast. Õppejõuna ei võetud teda kaua omaks. Tema loomingut on rasked mõista ja vahepeal ta isegi ärritab lugejat oma aritrokraatliku keelega. Kirjandus oli Nabokovile omaette maailm, mis puutus reaalsusega kokku vaidi niivõrdm kuivõrd oli vaja käsikirja müüa. Millegi väärtus polnud kirjanduse omast suurem, sellest polnud miskit kõrgemat: selleni ei küündinud ei usk, moraal ega headus. Nabokovi loominguline pärand on aukartust äratavalt mahukas: vene keeles on ilmunud 8 romaani, mitukümmend jutustust, sadu luuletusi, lisaks näidendeid. Alates 1940