5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses harmoonia hoolitsetakse enda ja teiste eest. Inimene naudib teiste seltskonda. Armastust tuleks laiendada üksikisikult riigile. Riigi aluseks ei tohi olla hirm vaid kodanike armastus riigi vastu (patriotism). Riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi. Ideaaliks üleüldinie inemesearmastus/inimkonna sõprus. Aristotellikud, stoitsistlikud, platonlikud, pauliinlikud elemendid põimuvad augustiinlike vastu. 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest Inimesest saab inimene ehk tervik ainult läbi armastuse. Armastus on tervik, mis saavutab oma kõrgeima astme seksuaalsuses, mistõttu aetakse tihti armastust ja seksi omavahel segi. Armaastus tuleks seada ühiskonnast ja riigist kõrgemale, mistõttu tuleks seadustada lahutused. Riik peaks isegi toetuma armastusele ning seega kaotama
Alfred J. Ayer da seadus ja vasturääkivusseadus on lülitatud sellesse süsteemi, kuid neid ei peeta tähtsamaks kui teisi analüütilisi propositsioone. Neid ei arvestata süsteemi eelduste hulka. Ning Russelli ja Whi- teheadi süsteem ise on arvatavasti ainult üks paljude võimalike loogikate hulgas, millest igaüks koosneb tautoloogiatest, mis on loogikule sama huvitavad kui meelevaldselt valitud aristotellikud "mõtlemisseadused".3 Ent Russell ei rõhuta piisavalt üht asjaolu -- kui ta seda üleüldse märkab --, nimelt et iga loogiline propositsioon on keh- tiv iseenesest. Ta kehtivus ei sõltu mingisse süsteemi lülitatusest ega tuletatusest mingitest iseenesestmõistetavaks peetavatest pro- positsioonidest. Loogikasüsteemide konstrueerimine on kasulik analüütiliste propositsioonide avastamise ning tõendamise vahen- dina, kuid põhimõtteliselt ei ole see isegi selle eesmärgi jaoks tin-
Ideaalis peaks selline riik olema vabariik, kus kõik kodanikud valitsevad iseenda üle, ei ole kõrgemat võimuomajat. Sellised riigid ei sõdi, sest respekteerivad ka teiste riikide õigusi. Ideaaliks on inimkonna sõprus. Inimesed armastavad üksteist, sest nad näevad teises samu voorusi. Tunnete harmoonia. Tõsiselt harmooniline inimene suudab ühendada enesekeskse seksuaaltungi ja teisele suunatud hingelise armastuse üheks objektiks. Selline nägemus koondab aristotellikud, stoistlikud, platonlikud ja pauliinlikud elemendid augustiinlike vastu. 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest Inimene peab arendama välja enda ainulaadse tundemaailma. Armastus on tingimuseks, et see saaks toimuda. Teisalt on armastus ka tulemus. Romantikud seavad armastuse kõrgemale igasugustest ühiskondlikest vajadustest või riigi nõuetest. Riik peab aktsepteerimainimeste vajadust armastusele. Hobbesi hirmuvalitsus tuleb asendada loomulikul tundel põhineva
armastus · Inimene on loomupäraselt sotsiaalne: nauding seltskonnast · Armastuse laiendamine kaasinimestelt riigile · Tingimus: riik peab olema "hea": aluseks mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu (patriotism). Vabariik: kodanikud valitsevad end ise · Sellised riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi · Ideaalideks "üleüldine inimarmastus" või "inimkonna sõprus" · Aristotellikud, stoitsistlikud, platonlikud, pauliinlikud elemendid põimuvad augustiinlike vastu · 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest · Ideaal: oma ainulaadsete eelduste väljaarendamine · Armastus: selle tulemus ja tingimus · Friedrich Schlegel, Ideed (1801): ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene · Schlegel, Athäneumi fragmendid: Armastus on terviklik ja väljendub ka meie
Inimene on loomu poolest sotsiaalne ja naudib seltskonda. Seega suudab ta laiendada oma armastust (ka riigile). Riik on hea mitte siis, kui kodanikud on hirmu all, vaid kui kodankud on patriootilised riigi vastu. Sel juhul on vabariik võmalik. Sellised riigid aga ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi. Ideaaliks üleüldine inimarmastus või inimkonna 1 sõprus: aristotellikud, stoitsistlikud, platonlikud, pauliinlikud elemendid põimuvad augustiinlike vastu. 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest Iga inimene on kordumatu indiviid. Herder: "Iga inimene on iseenda mõõt, eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla. Armastus on oma eelduste väljaarendamse tulemus ja tingimus. Schlegel: "Ainult läbi armastuse ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene." "Armastus
keskenduvad inimese psühholoogiale riigi vastu (patriotism). Sel juhul vabariik võimalik Protestantism, eriti kalvinism: inimeste püüdlemine lunastuse poole Sellised riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi. Ühiskonnast eraldumine või igapäevatöö? Ideaalideks “üleüldine inimarmastus” või “inimkonna sõprus”: aristotellikud, Enesearmastus ja ühiskond stoitsistlikud, platonlikud, pauliinlikud elemendid põimuvad augustiinlike vastu Kuidas saavutada kord maises ühiskonnas? Üksikisikute vaheline armastus Augustinus, Hobbes: tugev ilmalik võim, „hirmuvalitsus“ Üksikisikute vahelise armastuse läte?
Sealt jõutakse üleüldise inimarmastuseni, inimkonna sõpruseni.. Üksikisiku armastus sellises kogukonnas ei saa algust omandamise tungist vaid teise inimese vooruslikkust, ehk kahe inimese tunnete harmooniast. Inimesed armastavad üksteist, sest nad näevad teises samu voorusi. Tõsiselt harmooniline inimene suudab ühendada enesekeskse seksuaaltungi ja teisele suunatud hingelise armastuse üheks objektiks. (Selline nägemus koondab aristotellikud, stoistlikud, platonlikud ja pauliinlikud elemendid augustiinlike vastu.) 25. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest Nad rõhutavad, et iga inimene on kordumatu indiviid, kordumatu tunnete maailmaga. Ideaaliks või eesmärgiks on oma kordumatute eelduste väljaarendamine. Armastus on selle tulemus ja ka tingimus. Ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi, saab inimesest inimene.
Sihtgrupp lihtne inimene (kristluse ja filosoofia vastasseis). See muutus apologeetidel. "Mis on Jeruusalemmal ühist Ateenaga? Mis on akadeemial ühist kirikuga?" (akadeemia kui mõiste skeptitsismist). AUGUSTINUS (354-430) Sündis ja suri Põhja-Aafrikas. Isa oll paganliku Rooma ohvitser Patritsus ja ema Monica oli kristlane. 16-aastasena läks Kartaagosse retoorikat õppima, tahtis juristiks saada. Kartaagos võttis endale armukese ja elas "kõlvatut elu"/vabaabielu (sai poja). Hülgas aristotellikud tõekspidamised. Cicerot lugedes tekib filosoofiline huvi, elu mõtte otsimine. Puutub kokku manilastega (pärslase Mani rajatud sekt, dualistlik - valguse ja pimeduse võitlus, need kaks on võrdsed, õpetus sarnanes gnostikute omale), kes olid tema esimesed religioossed suunajad. Oli sektis 10 aastat. Vahel tundub, et on tõe leidnud. Ei pöördunud kohe kristluse poole, kuna kristluse pühakiri oli liiga barbaarne sealt usutõe leidmiseks. Otsustab Kartaagost lahkuda
· Suudab laiendada armastuse riigile · Tingimus: riik peab olema "hea": aluseks mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu (patriotism). Sel juhul vabariik võimalik. Kodanikud suudavad end ise valitseda. Inimesed ei haara võimu enda huvides, ,,hirmuvalitsust" pole vaja. · Sellised riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi. · Ideaalideks "üleüldine inimarmastus" või "inimkonna sõprus": aristotellikud, stoitsistlikud, platonlikud, pauliinlikud elemendid põimuvad augustiinlike vastu Üksikisikute vaheline armastus ei ole suunatud omandamisele, ei saa alguse omamise tungist · Üksikisikute vahelise armastuse läte: teise inimese voorus. Tunnete harmoonia tuntakse teises inimeses ära samad voorused, mis on iseendas ja see viib armastuseni. · Harmooniline isiksus: ühendab seksuaaltungi ja hingelise armastuse ühes objektis
annaabi.ee 
