vaid sageli ignoreeris neid teadlikult. 4. Vormi primaat (= eelistamine). Uusromantikute jaoks oli vähem tähtis luuletuse sisu kui just vorm, mis pidi olema täiuslik. Luule ilu peitus nende arvates musikaalsuses ja rütmis. Eriti tähtis oli luulekeel harrastati julgeid, harukordseid kõne- , lause- ja kõlakujundeid, teaduslikke termineid, arhaisme ja neologisme, mis omakorda rühutas luule aristokraatset loomust, st "kirjandust valituile". UUSROMANTISMI LEVINUMAD SUUNAD: 1. Dekadentism langus, halvenemine, mandumine, st kirjandus, mis väljendab pessimismi. 2. Impressionism (mulje) kirjanduses ei olnud oluline sisu, vaid mulje, mille teos lõi. Autor kirjeldas värve, lõhnu, emotsioone jms, mille varjus sisu oli vähetähtis, vahel hoopis olematu. 3. Sümbolism Kirjanduses tekkis sümbolism 19. saj viimasel veerandil prantsuse luules
samas on lahenduseootus striptiisi puhul inimesele intellektuaalselt omane – soov ruttu tõeni jõuda. Klassikuid ei loeta sõna-sõnalt, vaid hüpatakse kirjeldustest üle, et sündmustikku rutem teada saada. Lugeja voldib teost kokku, läheb läbi intriigi kulminatsioonimomentide - teguviis on võrreldav kabarees lavaletormamisega, et striptiisi kiiresti lõpplahenduseni aidata viia. Tänapäeva tekste nii lugeda ei saa, nad nõuavad aristokraatset mõnulemist teksti juures, ometi seondub see lugemine diskomfordiga, teksti sisu kutsub esile kultuurišoki. Tekst on asotsiaalne, segab kultuurikoode, loob uusi tähendusvälju. Lugeja jälgib teksti, mitte süžeed, teost, tervikut, ta võngub kaasa tekstiga, naudib tähendusloomet, mis pole ratsionaalne vaid seondub tundepraktikaga – ja see tuleneb teksti piiritlematust olemusest. Iga lõpetatud lausungit ähvardab ideologiseerimise oht. Tekst on mänguline. Tekst on kangas,
annaabi.ee 
