kui sajand pärast Cicero surma, kui vahepeal moest läinud Cicero kõnekunsti hakati taas eeskujuks seadma. Tema arvas, et kolm peamised retoorika eesmärgid on õpetama, liigutama, vaimustama (docere, movere, delectare). Kõnekunsti oma teostes kasutati paljusid Rooma kirjanikud. Nende hulgas on Caesar, Sallustius, Titus Livius, Tacitus. Rahvahulga mõjutamiseks peetud kõned on üldiselt jõulisemad ja afeteeritumad kui senati kitsale aristokraatsele ringile esitatud, milles pannakse rohkem rõhku kainetele argumentidele, ag aka keelepuhtusele. Oli ka 3 kõnestiili : atikism, kus hilgastati elegantsi ja filoloogilise õpetatusega ja sobis pigem haritud eliidi; asianism, mis oli emotsionaalne, kaunistatud, aga selge ja lihtne stiil; ja „Rhodose stiil“, kus kasutati rohkesõnalisus (copia verborum), samas liigset ülespuhutust vältides.
väldivad baroklikku toredust. Õhtut täitev koomilise sisuga ooper oli Itaalias tuntud juba 17. sajandil ja koomilised tegelased esinesid harilikult ka tõsises ooperis. Tegelased olid tavaliselt madalast seisusest, vastandudes selgelt peategelastele, nende käitumine ja kentsakalt lihtsakoelised armastusstseenid rõhutasid kontrastina teose peakonflikti ülevust. Naljakaid ja põhiooperit parodeerivaid stseene -intermeediume- etendati ka tõsise ooperi vaatuste vahel. Aristokraatsele ooperile vastanduv mängulaad ja tegelased olid pärit itaalia rahvaliku linnateatri maskikomöödiates (commedia dell` arte). Intermeedium ja commedia dell` arte olid klassikalise koomilise ooperi peamised eelkäijad. Mõlema tüüptegelased on rikas ja ahne vanahärra, kes teeb end narriks, ihaldades noort ja kena teenijatüdrukut, teravmeelne linnasulist teener, rumal targutav vana doktor või advokaat jt. Esimeseks klassikaliseks
väldivad baroklikku toredust. Õhtut täitev koomilise sisuga ooper oli Itaalias tuntud juba 17. sajandil ja koomilised tegelased esinesid harilikult ka tõsises ooperis. Tegelased olid tavaliselt madalast seisusest, vastandudes selgelt peategelastele, nende käitumine ja kentsakalt lihtsakoelised armastusstseenid rõhutasid kontrastina teose peakonflikti ülevust. Naljakaid ja põhiooperit parodeerivaid stseene -intermeediume- etendati ka tõsise ooperi vaatuste vahel. Aristokraatsele ooperile vastanduv mängulaad ja tegelased olid pärit itaalia rahvaliku linnateatri maskikomöödiates (commedia dell` arte). Intermeedium ja commedia dell` arte olid klassikalise koomilise ooperi peamised eelkäijad. Mõlema tüüptegelased on rikas ja ahne vanahärra, kes teeb end narriks, ihaldades noort ja kena teenijatüdrukut, teravmeelne linnasulist teener, rumal targutav vana doktor või advokaat jt. Esimeseks klassikaliseks koomiliseks ooperiks (opera buffa`ks) peetakse
sisuta. Praegu püütakse muusikaajaloo käsitlemisel virtuoossusesse ja virtuoosidesse suhtuda ilma eelarvamusteta ja vaadelda neid teemasid vastava ajastu (meie puhul siis 19. sajandi) muusikaelu, publiku ootuste ja kuulamisharjumuste kontekstis.18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse suurim muutus muusikaelus oli avaliku kontserdi tekkimine. Paljud muusikud ei sidunud oma tegevust enam õukondadega, vaid olid vabakutselised. Kui nende looming oli varem suunatud aristokraatsele kuulajaskonnale (õukondades, salongides), siis nüüd moodustas peamise kontserdipubliku jõukas keskklass. Virtuoos esines 19. sajandi esimesel poolel enamasti segakavaga kontsertidel, kus oli ka teisi esinejaid. Esimesed sooloõhtute korraldajad olid Clara Wieck ja Ferenc Liszt 1830. aastate lõpus. Tavaliseks nähtuseks muutusid sooloõhtud 19. sajandi teisel poolel. Virtuoossus on omaette kunstinähtus.Virtuoossus on tihedalt seotud tehnilise meisterlikkusega, aga
annaabi.ee 
