Arusaam, et inimene peaks oma seadused sõnastama loodusepäraselt. Keskendudes loomulikule tuumale. Kuna aga ühiskonnad on tsiviliseeritud, siis loomulik ei ole täna enam võimalik. Ega vanasti ka päris polnud. Aga loomulikud ja looduslikud võivad ikkagi olla inimlikumad või väheminimlikumad. Diktatuuris on asi karmim, demokraatias on asi lihtsam. Mõtlejad valgustusajal saavad aru, et senine elukorraldus ei vasta looduse seadustele. Senine aristokraatilik agraarne tootmisvorm ei vasta industriaalsele. Uus oli ju industriaalne elukorraldus- materjaalne ja praktitsistlik, aga see polnud niivõrd ikkgi ühiskonnas olemas. Aristokraadi käe all elamine on oma aja ära elama ja tuleks teha midagi loomulikumat ja õigemat. Valgustuslik mõtlemine ei tekkinud tühjale pinnale- seal oli 17. sajandi mõtlemine all. Valgustusliku mõtlemise alustoeks ja autoriks-filosofiks, kelle mõtteid kajastub valgustuses, on inglise mõtleja John Locke. Ta oli 17
egoistliku ja koleda inimesega. Bolkonski ei oska andestada, see ei oska ka armastada. Natasa avastab, kes tegelikult on Kuragin, kui teed Bolkonskiga lahku läinud, siis Natasa meheks saab hoopis Bezauhhov. Kangelased teel, kes kõige rohkem muutuvad. Need on kaks meest, Bolkonski ja Bezuhhov. Bolkonski on teose alguses sõjaväelane, võtab osa lahingutest Napoleoni vastu Euroopas, ta on väga kõrgilt aristokraatilik, sõdib Napoleoni vastu, aga teistpidi on Napoleoni austaja. Napoleoni elu nõnda legendaarne. Bonapartism on piiritu auahnud ja tohutu uhkus. 1805. Ja 1807. Aasta sõjakäigud Euroopasse saavad läbi, siis pöördub tagasi oma mõisa, siis juhtub tema elus isiklik tragöödia, saab sõjaväljal haavata, näeb Napoleoni, pettub temas. Jõuab koju tollel momendil, kui tema naine suri, sünnitades poja. Bolkonski jääb üsa noorest peast leseks
annaabi.ee 
