, näiteks Sparta 2) DEMOKRAATLIK RIIK – riik, kus võim on koondunud rahva kätte, näiteks Ateena DEEMOS – lihtrahvas KRATOS – võim OTSENE DEMOKRAATIA – riigiasjade otsustamisel osaleb kogu kodanikkond ANTIIKDEMOKRAATIA – riigiasjade otsustamisel osales vähemuses olev kodanikkond 3) TÜRANNIA – riigivorm, kus sisevastuolude tõttu sai võimule ainuvalitseja, kes toetus sõjameestele RATSAVÄGI – koosnes eelkõige aristokraatidest RASKELT RELVASTATUD JALAVÄGI – peajõuks jõukamad talupojad KERGELT RELVASTATUD JALAVÄGI - vaesemad talupojad FAALANKS – lahingurivi, kus mehed pikkades ridades üksteise selja taga HELLAS – Balkani poolsaare ja kreeklastega asustatud kolooniate ala kokku HELLENID– kõigi kreeklaste üldnimetus, kes elasid emamaal ja kolooniates BARBAR - mittekreeklane
"Tulin, nägin, võitsin." Seejärel hävitas ta kahes suures lahingus pompeiaanlased Aafrikas ja Hispaanias. Roomas võeti Caesar kuulsa võitjana suure pidulikkusega vastu. Temale korraldati triumfikäik. Ajad olid segased ja ta pidi ületama kodusõja. Peagi kuulutas ennast eluaegseks Rooma diktaatoriks. Samal ajal pidas ta konsuli ametit ja kasutas rahvatribuuni võimupiire ning tsensori õigusi. Ta oli tegelikult piiramatu ainuvalitseja. Suur osa aristokraatidest polnud sellega rahul ja senati istungi ajal lõid ta pistodaga surnuks. Algasid uued kodusõjad, mis lõppesid Octavianuse võimulepääsemisega.
1.Kreeta ja Mükeene (2000-1400 eKr ; 1600-1100 eKr) 3.Kreeta-Mükeene ajajärk (2000-1100 eKr) Tume ajajärk (1100-800 eKr) Arhailine ajajärk (800-500 eKr) Klassikaline ajajärk (500-338 eKr) Hellenismi ajajärk (338-30 eKr) 6.Klassikaline Kreeka oli orjanduslik ühiskond, orje käsitleti kui omaniku vara, mitte kui ühiskondlikku. 7.Kodanikud-kõik vabad põliselanikest mehed. Kõik kodanikud käisid rahvakoosolekutel, valiti riigiametnikud ja moodustati nõukogu. Aristokraatidest koosnev nõukogu. Ülesanne oli juhtida polise sõjaväge ja korraldada igapäevaelu. 8.Kodanik pidi muretsema endale jalaväelasele täisvarustuse 9.Naistele, orjadele, vabadele talupoegadele. 10.Aristokraatia-võim oli nendel, nõukogu ja ametnikud valiti nende hulgast Demokraatia-nõukogu ja ametnikud valiti kogu kodanikkonna hulgast Türannia-ebaseaduslikult võimule tulnud ainuvalitseja võim 12.Linn paiknes kaljunukile rajatud kindluse-akropoli jalamil. Seal paiknes jumalate templid.
Heloodid olid aga spartiaatide maaorjad. Et neid kontrolli all hoida kehtestati Spartas kodanike kasvatamise süsteem. Spartas pidid posid juba seitsmeaastaselt kodust lahkuma, kuna neid treeniti elukutselisteks sõjameesteks. Sparta oli range sisemise korraldusega riik. Esiplaanil olid riigi huvid ning seetõttu olid kodanike õigused ohvriks toodud. Spartas polnud kunagi esinenud türanniat ning seda on peetud hästi korraldatud riigi musternäidiseks. Aristokraatias kuulus võim aristokraatidest riigiametnikele ja nõukogule ning rahvakoosolekul puudus eriline tähtsus. Algselt oli Ateena polis korraldatud tavapärase aristokraatiaga. Olukord muutus 594 eKr, kui riigimees, seaduseandja ja poeet Solon tegi aristokraatlikes seadustes mõningaid kärpeid ja andis lihtrahvale suurema kaasarääkimisvõimaluse riigiasjades. Nii kujunes 5.saj. Ateenas, Periklesega riigi eesotsas, tugevalt demokraatlik riik. Kogu võimutähtsus kuulus kodanikele. Kodanikkonna Ateenas moodustasid
seast, kes olid võlgade tõttu orjusesse sattunud. 2. sajandil e.kr. muutus Rooma suurte vallutuste tagajärjel kogu Vahemere piirkonnas tunduvalt talupoegade olukord. Kesk ja Lõuna Itaalias sattus väiketalupoegade majapidamine kriisi. Põhjusteks võivad olla sõjaväeteenistus, mis viis talupojad nende maadelt ära ja hoidis neid kaua aega väljaspool Itaaliat. Sõduridki pärinesid peamiselt talupoegade seast. Teiseks põhjuseks oli senaatoritest, ratsanikest ja kohalikest aristokraatidest suurmaavaldaja konkurents. Tegeleti peamiselt oliivi ja viinamarjakasvatusega ning kasutati orjatööd. Oliivi ja viinamarjakasvatusega suutsid tegeleda aga ainult rikkad maavaldajad. Väiketalupoeg ei suutnud toota isegi teravilja, mis oleks konkureerinud suurmaavaldustes konkureerinud viljaga. Nende allakäiku põhjustas ka riigimaade hõivamine suurmaavaldajate poolt. Talupoegade massilisel väljarändel olid Rooma vabariigile rasked tagajärjed. Nii sai
saj eKr kuulus Rooma impeeriumi võimu alla kogu Vahemere rannik, Väike-Aasia ning Lääne-Euroopa koos Britanniaga. Rooma keisririik- Rooma riik keisrite võimu ajal 1.saj eKr kuni 4.saj pKr Rooma vabariik- Rooma riik aristokraatliku vabariigina aastatel 510eKr- 27 eKr. Rooma õigus- Rooma riigis kehtinud õigus, mis on paljude tänapäeva riikide õigussüsteemi alus Senat- Vana-Roomas aristokraatidest koosenv nõukogu, mis juhtis riigi välispoliitikat, sõjandust ja rahandust Suur rahvasterändamine- paljude Euroopa rahvaste rändamine võõrastele aladele 4-7.sajandil Termid- avalikud saunad, mis olid avatud ka vaestele roomlastele. Pakkusid ka massaazi ja erootilisi teenuseid, raamatukogud ja lugemisruumid Tsensor- Rooma vabariigi ja varase keisririigi ajal kõrgeim ametnik, kes valiti iga viie aasta tagant endiste konsulite seast
- viikingid ja Kiievi-Vene 9.-10. sajand - ristisõjad ja suur kirikulõhe e Skisma aastal 1054 - türklased- seldzukid 11.sajand (vallutavad Väike-Aasia ps, asuvad elama, Bütsantsile jääb vaid Konstantinoopol+Balkani ps) - ristisõdijad vallutavad Neljandas Ristisõjas Konstantinoopoli. - osmanid 14. sajand 4. Bütsantsi juhtimine - keiser ehk basileus oli piiramatu võimuga valitseja, kuulub sõjaväeline, seadusandlik ja kohtuvõim - riiginõukogu ehk senat, koosneb aristokraatidest, võib keisrile nõu anda - keiser määras endale järeltulija ise, alates 11. sajandist võim isalt pojale - keisrile allus ka kirik (määras ametisse vaimulikke, käsutas kiriku varasid) ja selle pea Konstantinoopoli patriarh - riiklik hoolekandesüsteem: haiglad, vanade-ja vaestekodud - keisrile allusid ka riigielu valdkondi korraldavad ametkonnad - Bütsantsi õukond väga luksuslik - mõjukatel õukondlastel suur tähtsus, sagedased paleepöörded (107-st keisrist 65, kas
KODUTÖÖ KODANIKUÕPETUSEST TEEMAL DEMOKRAATIA 1)Kuidas sündis demokraatia? Ateena linna ümber koondunud riigikest valitsesid kuningad. VII saj eKr asendus kuningavõim tolle aja linnriikides hõimuaristokraatia valitsusega. Ülikud valisid igal aastal endi seast riiki juhtima 9 arhonti. Väiketalunikud jt rahvakihid polnud rahul, sest satuti järjest suuremasse sõltuvusse aristokraatidest. Aastal 594 eKr valiti riiki reformima arhont Solon. Solon pani aluse timokraatiale (kr timema - varandus, kratos - võim). Kui seni kehtisid sünnipärased eesõigused võimule, siis nüüd sai määravaks rikkus. Varanduse suuruse järgi jagati kodanikud nelja liiki. Mida jõukam liik, seda suuremad olid kohustused riigi ees ja õigused riigi juhtimisel. Solon asutas heliaia (valitud vandemeeste kohus) ja bulee (kõrgeim riigivõimu organ)
Arhailine periood(8- 6 saj eKr)- Taas võeti kasutusele kiri, kujunes välja alfabeet ning eepiline Kreeka kirjandus. Kreeka eeposed: Ilias ja Odüsseia(Homeros). Ei tekkinud ühtset riiki. Polis-linnriik. Polised olid omavahel vaenus. Tähtsaimad polised: Ateena, Korintos, Teeba, Sparta. Polised olid kas demokraatlikud või aristokraatlikud. Kodanik-vaba mees. Rahvakoosolek-kõrgeim võimuorgan polises(osalesid kodanikud) Nõukogu- aristokraatidest koosnev võimuorgan. Riigiametnikud-valiti aristokraatide seast, ülesandeks juhtida sõjaväge ja korraldada polise igapäevaelu. Talupojad-peamine osa kodanikest, harisid põlde ja moodustasid peamise osa sõjaväest. Hellenid- kreeklased, neid ühendasid keel, kombed ja usund. Barbarid-kõik mittehellenid. Alfabeet-foiniikia tähestiku põhjal loodud kreeka tähestik. Aristokraadid-auväärse päritoluga suurmaaomanikud, kelle maad harisid orjad. Rikkad, käisid
Ta sündis ja elas Ateenas, kus ta veetis enamus oma ajast entusiastlikult ,,tarkust taga ajas". Kui ta oli vanemas eas tunti teda kui Kreeka targeimat meest. Arvamused tema kohta jagunesid täpselt kahte leeri. Ühed jumaldasid teda ning nõustusid seisukohtadega nagu näiteks Platon, ning teised kes ei nõustunud ja olid vastu. Vanema mehena sattus ta vastuollu Ateena riigi võimuga ja tal kästi lõpetada rahva ees vaidlused. Tal kästi eemale hoida noortesr aristokraatidest. Samas ta ei teinud keelududest välja vaid jätkas nagu tavaliselt. Lõpuks arreteeriti ta noortele moraalselt laastavate õpetuste jagamise eest. Ta hukati traditsiooni kohaselt ja mõisteti surma mürgi joomise läbi. Talle anti veel teine võimalus, et ta pagentatakse Ateenast. Sokrates uskus aga hoopis, et on väärikam jääda linna kus ta on elanud terve oma elu, ning et ta ei tunneks ennast kusagil mujal sama hästi. Seetõttu ta suri 70, aastaselt mürgi joomise läbi.
päevi ketrusmasinate või kangastelgede taga. Kuna vabriku omanikule oli eriti odav laste tööjõud, hakati meeste asemel üha rohkem lapsi tööle võtma. Võitlus parlamendireformi eest Elanikud, kes olid valitseva olukorraga rahulolematud, arvasid, et muutused peavad tulema parlamendi seadusandluse kaudu. Selleks tuli muuta parlamendi koosseisu, see aga eeldas valmisõiguse laiendamist. Parlamendi Ülemkoda koosnes aristokraatidest ja kõrgematest vaimulikest. Alamkoja valimistel oli kõrge valimistsensus ja hääletamine toimus lahtiselt. Eriti oldi rahulolematud sellega, et valimisringkonnad oldi ebavõrdsed. 1832. aastal viidi parlamendireform ellu. Alandati varanduslikku tsensust, likvideeriti ,,pehkinud kohad". Pärast parlamendireformi muudeti parteide nimetusi. Toorid said konservatiivideks ja viigid liberaalideks. Iirimaa näljahäda Suuri probleeme tekitas Inglismaale olukord Iirimaal. 1840
Islami Umaijaadide impeeriumi laienemisest. Vaid kolmel väikesel maapiirkonnal (Astuuria, Navarra ja Aragón) Põhja- Hispaanias õnnestus oma vabadus säilitada. Islami ülemvõimu all tunnistati juute ja kristlasi kui "raamatuinimesi". Nad võisid küll vabalt praktiseerida oma usku, ent siiski neid diskrimineeriti mõneti. Pöördumine islamisse toimus stabiilselt kasvavas tempos, alates aristokraatidest, kellele see lihtsalt pakkus võimalust põgeneda "dhimmi" mitte moslem olemise piirangutest ja alandustest. Arvatakse, et 11. sajandiks olid Al-Ándalusis moslemid ülekaalus. Moslemi kogukond Hispaanias oli väga mitmekülgne ja ohustatud pidevaist sotsiaalsetest pingetest. Põhja-Aafrikast pärit berberid olid kokku pannud suure enamuse armeest ja neil tekkis kokkupõrge Lähis-Idast Ibeeriasse tulnud juhtivate araabia hõimudega. Aja jooksul tekkisid suured mauri asulad
esindavad üldist ideed ideaalsest Kreeka kodanikust. Mõndade kujude kogu keha on kaetud ka kandadeni ulatuva rüüga, käed on kõrval või rinna ees. Soeng on tavaliselt lokkisjuukseline, näol nn "salapärane arhailine naeratus". Hilisemad kourosed on looduslähedasemad, aga ikka samasuguses anatoomiliselt korrektses põhipoosis ja keha iga liigutus on aimatav. Nagu ka keraamikaga, ei valmistanud kreeklased skulptuure ainult artistliku väljapaneku jaoks. Skulptuurid olid tellitud kas aristokraatidest eraisikutelt või riigilt ning neid kasutati avalike mälestusmärkidena, kingitustena templitesse, oraaklitele ja pühakodadesse. Samuti asetati neid mälestusmärkidena meeste haudadele. Nad olid kujutised ühest ideaalist- ilust, vagadusest, aust ja ohverdusest. Arhitektuuriga seotud skulptuuris kujutatakse lahinguid jumalate ja hiiglaste vahel, stseene kaarikutega ja mütoloogilisi tegelasi. Arhailise ajastu lõpul tekkisid kaks suuremat skulptuurikoolkonda: Ateena ja Sparta.
sajandi alguseni oli moes kaame väljanägemine. Selle saavutamiseks kandis aadelkond näole, kaelale, dekolteele puudrit, mis koosnes äädikast, arseenikust ja pliivalgest. Puuder oli eluohtlikult mürgine, kahjustades nahka, hambaid, juukseid ning lõpuks saabus surm. Naised vananesid juba paarikümne aastaga. Alles 19. sajandi alguses võeti kasutusele tsingi oksiidil põhinev puuder, mida kasutatakse ka tänapäeval. 18. sajandi keskpaigas, rokokoostiili õitsengul, muutusid aristokraatidest naiste ja meeste seas populaarseks kõrgustesse küündivad valged parukad. Parukaid puuderdati kartulijahuga, mis muutis need isuäratavaks hiirtele ja täidele. Sügelemise vastu võeti kasutusele sügamisvarras. 19. sajandil, romantismi ja realismi ajastul, sai iluideaaliks loomutruu väljanägemine. Make- up'i seostati prostituutidega, kuni 1863'ni kui Alexander Napoleon Bourjois töötas välja ruuzi näitlejatele, mis sai kiiresti populaarseks ka mitte-näitlejate seas. 20
*faalanks kaheksast viirust koosnev sõdurite rivi *makedoonia faalanks - 8-24 viirust koosnev sõdurite rivi *aristokraatia - valitsemis kord, kus võim kuulub päritavate eesõigustega ülikuile *oligarhia - võim on koonudnud väikese rühma rikaste aristograatide kätte *demokraatia rahvavõim *türannia sõjalisele jõule toetuv valitsemisviis,kus riiki juhtis üks isik *areopaag kõrgeim võimu-, kontroll- ja kohtuorgan (aristokraatidest koosnev nõukogu) *timokraatia riigikord kus kodanikud omavad poliitilisi õigusi vastavalt jõukusele *liturgia kohustus riiklik ülesanne, mida kodanik oma kulul pidi täitma, nt. sõjalaevade ehitus *bulee riiginõukogu Ateena polises, koosnes 500'st inimesest, tegeles päevapoliitika *heliaia vandemeestekohus, mis arutas tsiviil- ja kriminaalasju *ostrakism killukohus, sinna kuulus 6000 liiget, kes kirjutasid savinõu killule isiku nime kes nende
sajandi alguseni oli moes kaame väljanägemine. Selle saavutamiseks kandis aadelkond näole, kaelale, dekolteele puudrit, mis koosnes äädikast, arseenikust ja pliivalgest. Puuder oli eluohtlikult mürgine, kahjustades nahka, hambaid, juukseid ning lõpuks saabus surm. Naised vananesid juba paarikümne aastaga. Alles 19. sajandi alguses võeti kasutusele tsingi oksiidil põhinev puuder, mida kasutatakse ka tänapäeval. 18. sajandi keskpaigas, rokokoostiili õitsengul, muutusid aristokraatidest naiste ja meeste seas populaarseks kõrgustesse küündivad valged parukad. Parukaid puuderdati kartulijahuga, mis muutis need isuäratavaks hiirtele ja täidele. Sügelemise vastu võeti kasutusele sügamisvarras. 19. sajandil, romantismi ja realismi ajastul, sai iluideaaliks loomutruu väljanägemine. Make- up'i seostati prostituutidega, kuni 1863'ni kui Alexander Napoleon Bourjois töötas välja ruuzi näitlejatele, mis sai kiiresti populaarseks ka mitte-näitlejate seas.
Lapsetapjast 17 Goethe näeb lapsetapja hukkamist Sokis nii lapse tapmisest (vrd surmud vennad-õed laps on väärtus!) kui hukkamisest endast Ka Schilleril on sellest ballaad Johanna Katharina Höhni protsess, 28.11.1783 Child Homicide. Parents Who Kill Lita Linzer Schwartz, Natalie K. Isser, 2007. Kodanlus suhtus abieluvälisesse lapsesse täiesti eitavalt Vältimaks riske, abielluti väga vara vanemate valikul Abielunaise suhe võõra mehega oli erinevalt aristokraatidest välistatud, nõuti absoluutset truudust Goethe aastaks 1771 Juuraõpingud 1765--68 Mõttetud normid Tutvus Annette Schönkopfiga Rokokoo, Lessing ja Wieland Anonüümne Annette Komöödia Kaassüüdlased Lahkub ülikoolist augustis 1768 Haigus 1768--1770 Strassburgi aeg Suhted isaga halvenuenud 1770 lõpetab juurastuudiumit Tutvus Friederike Brioniga (Nõmmeroosike) Götz von Berlichingeni Maria Tutvus Johann Gottfried Herderiga Ossian, J
ühiskonnakorraldusega ja ei tahtnud, et seda muudetaks. Selle taustal kujuneski välja poliitiline õpetus nimega konservatism. Tunnused: Ühiskonna areng peab olema järkjärguline ja rahulik Riigivõimu ei tohi kritiseerida Turgu tuleb kaitsta Riiki peab juhtima kuningas ja aadelkond Naised ei tohi osaleda poliitikas Üksikisiku õigused ei ole üldsuse õigustest tähtsamad Pooldajaskond: Pooldajaskond ei koosnenud ainult aristokraatidest, vaid palju oli ka pooldajaid madalamatest seisustest. Näiteks väiketootjad pooldasid konservatismi, sest nad kaitsesid siseturgu ja ei lasknud sisse tuua välismaiseid kaupu. Liberalism: Miks: Tekkis pärast Prantsuse revolutsiooni eelkõige selleks, et kaitsta revolutsiooniga kättevõidetud vabadusi ning õigusi ja et põhjendada majanduslikult eduka kodanluse püüdlusi poliitikasse. Tunnused: Kõigil inimestel on usuvabadus Kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed
toonisid eri värvi puudritega. Kuid ülimürgine plii tappis ilualtarile ohvritoojad sammhaaval: esmalt kahjustus lubijumeliste nahk, siis mädanesid hambad ja kiilanes pea ning lõpuks saabus surm. Naised vananesid rekordkiirusel ja omandasid rauga välimuse mõnekümneaastaselt. Sellegipoolest ei suudetud ekstreemsest iluvahendist enne 17. sajandit loobuda. Rokokoostiili õitsenguks 18. sajandi keskpaigas muutus aristokraatidest naiste ja meeste seas ilusünonüümiks kõrgustesse küündivad hiiglaslikud valgeks puuderdatud parukad. Päikesekuningas Louis XIV nõudmisel võisid heledatest juustest valmistatud parukat kanda vaid tema pereliikmed, ülejäänud eliidil tuli tume parukas muuta valgemaks puudriga. Et puudrit valmistati (kartuli)jahust, muutusid hullumeelsed soengud hiirte ja täide jaoks isuäratavateks pesapaikadeks. Ebameeldiva sügelemise peletamiseks leiutati spetsiaalne aksessuaar – sügamisvarras
sai omale viimaks katuse. 1791. aastal kuulutas revolutsiooniline Rahvusassamblee, et Louvre ja Tuileries hakkavad koos olema kuningat majutavaks paleeks ning kõikide kunsti- ja teadusmonumentide kogumiskohaks. Kunstimuuseum avas oma uksed 10. augustil 1793. aastal. Sissepääs oli tasuta, kuid kunstnikel oli selleks eesõigus, tavarahvast võeti vastu vaid nädalavahetustel. Töid, mis olid valdavalt maalid Prantsuse kuninglikust perest ja aristokraatidest, kes olid põgenenud välismaale, näidati Carree salongis ja Suures galeriis. 1798-1871 Tolentino ja Campo Formio lepingute kaudu omandas Prantsusmaa suure koguse Vatikani ja Veneetsia maale ja antiiki. Neile lisandusid Napoleon I vallutustest saadud sõjasaagid. Muuseum, mille direktoriks sai 1802. aastal Dominique-Vivant Denon, nimetati 1803. aastal ümber Napoleoni muuseumiks. Bartolini poolt loodud valitseja büst paigutati sissepääsu juurde. Kui impeerium 1815
*ei muudetud alistatud riikide keeli, kombeid, usku, riigikorda *toetati kohalikku aristokraatiat (aristokraatia toetas Rooma ülemvõimu) *Itaalias Rooma liitlased (sõjajõud anti Rooma käsutusse, loovutati osa maast, makse polnud) *Väljaspool Itaaliat provintsid (kogu maa Rooma omand tuli tasuda maksu) *valitses asehaldur kaitse välisvaenlaste vastu, rahutuste mahasurumine, ülemkohtunik, maksukoguja *kohalikest aristokraatidest omavalitsus *III sajandil said kõik keisririigi vabad mehed Rooma kodanikeks · Lääneprovintsid *Põhja-Aafrika, Hispaania, Gallia ja Britannia *enne roomlasi tsivilisatsiooni tekke staadiumis *linnu vähe *põllumajanduslik üldilme · Idaprovintsid *Kreeka, Väike-Aasia, Süüria ja Egiptus *kõrge kultuur, jõukad linnad *eksporditi käsitöötooteid ja luksuskaupu nii Itaaliasse kui ka lääneprovintsidesse *kõneldi peamiselt kreeka keeles
mõistes mürgine, siis paljud kaasaja teadlased eitasid siiani selle kasulikkust organismile. Silmavärve kanti ka templikujudele, et need võiksid näha. Huuled Väga popuularne oli pealekantav punane huulevärv, mida saadi rasvadest, mis tooniti elavhõbesulfiidiga kinaver- või karmiinpunaseks või ookervärvidega ookerpunaseks.Tarvitusel oli ka oranz huulevärv. Rasvane huulevärv pakiti karpi või roogtaimede vartesse, mis töötasid nagu tänapäeva alumiiniumtuubid. Nägu Aristokraatidest egiptlannad tarvitasid näo värvimiseks puudrisarnaseid kollasest ookrist tehtud segusid, mehed aga tegid end tumedamaks oranzika värvi abil. Ilu soovi kõrval kanti puudrit näole ka kaitseks kuuma ning päikese vastu. Põsepuna leidis kasutamist ka nahadefektide varjamisel. Ravitsemine ja maagia Muistses Egiptuses panid arstid luumurdudele puust lahased, mis seoti kinni taimekiududega. Samuti puhastasid arstid haavu õli ja meega. Nad
rikaste plebeide [(ld k plebs – rahvahulk): Rooma lihtrahvas; peamiselt väiketalupojad ja käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad. Plebeid olid sõjaväekohuslased ning neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul] esindajad. Keisririigi perioodil oli Rooma ühiskond aga seisuslik, mis jagunes senaatori– ja ratsaseisuseks, lihtrahvaks, vabakslastuteks ja orjadeks.1 Rääkides Vana-Rooma aristokraatidest ehk ülemkihti kuuluvatest isikutest, peab konstateerima, et need moodustasid kogu elanikkonnast vaid ühe osa, kusjuures kindlasti vähemuse2. Kodanike õiguslik võrdsus, mida poliitilises või isegi riiklikus mõttes pole kunagi olnud, ei kestnud kaua ka eraõiguse valdkonnas: kuni 3. sajandi alguseni eKr eraldasid plebeisid ja patriitse veel ranged keelud; kohtumõistmises kehtisid isegi keskmise vabariigi
Tsiviilkontroll relvajõudude üle Vähemuste õigustega arvestav enamuse võim 1.3 Antiikaja demokraatia Ateena linna ümber koondunud riiki valitsesid nagu teisigi tolle aja linnriike kuningad. VII saj eKr asendus kuningavõim tolle aja linnriikides hõimuaristokraatia valitsusega. Ülikud valisid igal aastal endi seast riiki juhtima 9 arhonti (kõrge valistustegelane). Väiketalunikud jt rahvakihid polnud rahul, sest satuti järjest suuremasse sõltuvusse aristokraatidest - suurmaaomanikest. Eriti pahandas rahvast inimeste sagedane võlaorjusse sattumine. Aastal 594 eKr valiti riiki reformima arhont Solon. Solon pani aluse timokraatiale (timema - 3 varandus, kratos - võim). Kui seni kehtisid sünnipärased eesõigused võimule, siis nüüd sai määravaks rikkus. Varanduse suuruse järgi jagati kodanikud nelja liiki. Mida
täiuseni lihvitud kõnekunstioskused olid tollases avalikus elus peamisteks võitlusvahenditeks.) Demokraatia oli kulukas. 6. Kreeka ühiskonna ja eluolu eripära. Kreekas valitses patriarhaalne ühiskond naistel kodanikuõigused puudusid ning ühiskonnaelust said nad vaid usupidustustel osa. Abielu sõlmiti järglaste saamise eesmärgil. Mees veetis suure osa ajast väljaspool kodu, nii oli abikaasade suhtlus väga pinnapealne (lihtrahva seas siiski rohkem). Aristokraatidest mehed pidasid üleval ka hetääre. Kuna meessugupool oli sealses ühiskonnas tunduvalt eelistatum, kasvatati ka poisslapsi suurema pühendumusega: neid koolitati jne, tütarlapsed said enamasti ainult koduse õpetuse. Kreeka ühiskond oli orjanduslik, neid pidasid üleval isegi talupojad ja käsitöölised. Raske füüsiline töö jäeti just neile, sest kodanike seas oli see häbiväärne. 7. Kreeka jumalad, teada tähtsamate nimed. Kuidas kujutati Kreeka jumalaid.
peamiselt berberi moslemid (maurid), kes tulid Põhja-Aafrikast. Need vallutused moodustasid osa Islami Umaijaadide impeeriumi laienemisest. Vaid kolmel väikesel maapiirkonnal (Astuuria, Navarra ja Aragón) Põhja-Hispaanias õnnestus oma vabadus säilitada. Islami ülemvõimu all tunnistati juute ja kristlasi kui "raamatuinimesi". Nad võisid küll vabalt praktiseerida oma usku, ent siiski neid diskrimineeriti mõneti. Pöördumine islamisse toimus stabiilselt kasvavas tempos, alates aristokraatidest, kellele see lihtsalt pakkus võimalist põgeneda "dhimmi" - mitte moslem olemise piirangutest ja alandustest. Arvatakse, et 11. sajandiks olid Al-Andalusis moslemid ülekaalus. Moslemi kogukond Hispaanias oli väga mitmekülgne ja ohustatud pidevaist sotsiaalsetest pingetest. Põhja-Aafrikast pärit berberid olid kokku pannud suure enamuse armeest ja neil tekkis kokkupõrge Lähis-Idast Ibeeriasse tulnud juhtivate araabia hõimudega
berberi moslemid (maurid), kes tulid Põhja-Aafrikast. Need vallutused moodustasid osa Islami Umaijaadide impeeriumi laienemisest. Vaid kolmel väikesel maapiirkonnal (Astuuria, Navarra ja Aragón) Põhja-Hispaanias õnnestus oma vabadus säilitada. Islami ülemvõimu all tunnistati juute ja kristlasi kui "raamatuinimesi". Nad võisid küll vabalt praktiseerida oma usku, ent siiski neid diskrimineeriti mõneti. Pöördumine islamisse toimus stabiilselt kasvavas tempos, alates aristokraatidest, kellele see lihtsalt pakkus võimalist põgeneda "dhimmi" - mitte moslem olemise piirangutest ja alandustest. Arvatakse, et 11. sajandiks olid Al- Andalusis moslemid ülekaalus. Moslemi kogukond Hispaanias oli väga mitmekülgne ja ohustatud pidevaist sotsiaalsetest pingetest. Põhja-Aafrikast pärit berberid olid kokku pannud suure enamuse armeest ja neil tekkis kokkupõrge Lähis-Idast Ibeeriasse tulnud juhtivate araabia hõimudega
ja kratos (võim) ning pärineb Antiik-Kreekast. Järgnevalt vaatlemegi demokraatia varasemaid vorme. 1.1. Antiikaja demokraatia Ateena linna ümber koondunud riiki valitsesid nagu teisigi tolle aja linnriike kuningad. VII saj eKr asendus kuningavõim tolle aja linnriikides hõimuaristokraatia valitsusega. Ülikud valisid igal aastal endi seast riiki juhtima 9 arhonti (kõrge valistustegelane). Väiketalunikud jt rahvakihid polnud rahul, sest satuti järjest suuremasse sõltuvusse aristokraatidest - suurmaaomanikest. Eriti pahandas rahvast inimeste sagedane võlaorjusse sattumine. Aastal 594 eKr valiti riiki reformima arhont Solon. Solon pani aluse timokraatiale (timema - varandus, kratos - võim). Kui seni kehtisid sünnipärased eesõigused võimule, siis nüüd sai määravaks rikkus. Varanduse suuruse järgi jagati kodanikud nelja liiki. Mida jõukam liik, seda suuremad olid kohustused riigi ees ja õigused riigi juhtimisel
Kuid vasthakkude korral, kui kohalikesse asjadesse siiski sekkuda tuli, toetasid roomlased peagu alati suurnikke ning soosisid aristokraatliku riigikorda, seetõttu tunnistasid jõukad ja suursugused provintslased meeleldi Rooma ülemvõimu. Keisririigi ajal said provintsid Rooma võimust selget kasu, sest Rooma riik tagas siserahu ja pakkus kaitset välisvaenlaste eest. Ka provintside linnad säilitasid omavalitsuse: igat suuremat linna või piirkonda juhtis kohalikest aristokraatidest omavalitsus ja provintsi asehalduri osaks jäi vaid riigikaitse korraldamine ja maksude kogunemine. Õiguslik erinevus Itaalia ja provintside vahel kadus, kõige selle tõttu puudus provintsielanikel huvi Roomast lahku lüüa ja riik püsis pikka aega stabiilsena. Ida- ja lääneosa erinevused Rooma võim sidus Vahemere maad ühtseks poliitiliseks ja majanduslikuks tervikuks. Poliitiline karjäär eeldas kõikjal ladina keele ja rooma tavade head tundmist. See soodustas
Varases keisririigis oli senatil valitseja nõuandjane oluline osa. Rooma impeerium oli õigusriik. Kõik inimsed olid seaduse ees võrdsed, ka keiser. Kohtumõistmisel lähtuti suuresti varem asetleidnud juhtumitel. Keiser oli riigi kõrgeim kohtunik ja palju seadused põhinesid tema määrustel. Provintsid ja nende valitsemine Nagu vabariigi ajal sõltusid provintslinnad ka keisririigi ajal Rooma keskvõimust suhteliselt vähe. Iga suuremat linna või piirkonda juhtis kohalikest aristokraatidest omavalitsus ja provintsi asehalduri osaks jäi põhiliselt riigikaitse korraldamine ning maksude kogumine. Provintsid jaotusid kaheks: ida- ja lääneprovitsid. Idaprovintsid Kreeka, Väike-Aasia, Süüria, Egiptus olid muistse kultuuri ja arenenud majandusega maad. Lääneprovitsid Gallia (tänapäeva Prantsusmaa), Britannia, Hispaania, Põhja-Aafrika jäid oma arengutasemelt alla. Kuna suuremad linna tekkisid sinna alles
DEMOKRAATIA ANTIIKAEG Ateena linna ümber koondunud väikeriiki valitsesid kuningad, see oli iseloomulik ka teistele antiikaja linnriikidele. VII saj eKr asendus linnriikide kuningavõim hõimuaristokraatia valitsusega. Ülikud valisid igal aastal endi seast riiki juhtima 9 arhonti (kr archon ülem, valitseja). Väiketalunikud jt rahvakihid polnud rahul, sest nad sattusid järjest suuremasse sõltuvusse aristokraatidest suurmaaomanikest. Eriti pahandas rahvast sagedane võlaorjusse langemine. Aastal 594 eKr valiti riiki reformima arhont Solon. Solon pani aluse timokraatiale (kr timema - varandus, kratos - võim). Kui seni kehtisid sünnipärased eesõigused võimule, siis nüüd sai määravaks rikkus. Kodanikud jagati omandi suuruse järgi nelja varanduslikku klassi. Mida jõukam klass, seda suuremad olid kohustused riigi ees ja õigused riigi juhtimisel. Solon
Rooma võim sidus Vahemere maad ühtseks poliitiliseks ja majanduslikuks tervikuks. Poliitiline karjäär eeldas kõikjal ladina keele ja rooma tavade head tundmist. See soodustas provintside, eriti provintsiaristokraatia romaniseerumist. Keisririigi ajal said provintsid Rooma võimust selget kasu, sest Rooma riik tagas siserahu ja pakkus kaitset välisvaenlase eest. Ka provintside linnas säilitasid omavalitsuse: iga suuremat linna või piirkonda juhtis kohalikest aristokraatidest omavalitsus ja provintsi asehalduri osaks jäi vaid riigikaitse korraldamine ning maksude kogumine. Roomlased ei surnud võidetud rahvastele peale ühesuguseid alistumistingimusi, vaid sõlmisid igaühega eraldi kokkuleppe. Sellist kohalikke olusid ja konkreetseid tingimusi arvestavat ülemvõimupoliitikat nimetasid roomlased põhimõtteks "jaga ja valitse". Kuna alistatud rahvaste sõltuvustingimused olid erinevad, ei saanud nad ühiselt Rooma vastu astuda.
maatagavara. Väljapoole Itaaliat jäävate maade vallutamiseks kasutasid roomlased oma armee kõrval pidevalt ka liitlaste vägesid. Järjest enam linni sai munitsiipiumi staatuse: elanikud said Rooma kodakondsuse, kuid linnad säilitasid kohaliku omavalitsuse. Keisririigi ajal said provintsid Rooma võimust kasu, sest Rooma riik tagas siserahu ja pakkus kaitset välisvaenlaste eest. Ka provintside linnad säilitasid omavalitsuse: iga suuremat linna või piirkonda juhtis kohalikest aristokraatidest omavalitsus ja provintsi asehalduri osaks jäi vaid riigikaitse korraldamine ja maksude kogumine. Erinevused riigi ida-ja lääneosa vahel. Rooma võim sidus Vahemere maad ühtseks poliitiliseks ja majanduslikuks tervikuks. Ladina keele ja rooma tavade tundmine oli oluline, et poliitiline karjäär edeneks. See soodustas provintside, eriti provintsaristokraatia romaniseerumist. Majanduse arengu poolest ja romantiseerumise ulatuselt jagunesid provintsid kahte suurde rühma: idapoolseteks ja
Ena- masti elas polises 30 000-40 000 inimest, Ateenas ja Spartas oli elanikke paarsada tuhat. Linnriiki valitsesid ja selle põhilise kaitsejõu moodustasid kodanikud, kelleks loeti enamasti kõiki vabu põ- liselanikest (antud polises sündinud) mehi. Kõik kodanikud osalesid rahvakoosolekul, mis oli põhimõtte- liselt riigi kõrgeim võimuorgan. Selle kõrval eksisteeris ka enamjaolt rikastest ja suursugustest kodanikest (aristokraatidest) koosnev nõukogu, mis paljudes polistes etendas otsustavat rolli. Rahvakoosolek valis igal aastal (enamasti aristokraatide seast) riigiametnikud, kelle kohus oli juhtida polise sõjaväge ja korral- dada igapäevaelu. Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma võimalustele: rikkamad sõdisid ratsaväes, keskmiselt jõukad kodanikud raskerelvastusega jalaväeosades ning vaesed sõdisid vibulaskurite ja lingumeestena.
Roomasse põgenenud talupojad elasid tihtipeale riigi abist, juhuslikest teenistusest ja rikaste almusest. 3) "Agraarkriis" vabariigi ajal Kesk ja lõuna itaalias sattus väiketalupoegade majapidamine kriisi, samal ajal tugevnesid orjatööl põhinevad suurmaavaldused. See kriis tekkis mitmel põhjusel: 1) sõjaväeteenistus, mis hoidis neid kaua väljaspool itaaliat( tagasi pöördudes ei suudeta tarbimisvajadusi ära rahuldada ja on võõrdunud maatööst). 2) senaatoritest, ja aristokraatidest suurmaavaldajate konkurents. (viinamarja ja oliivikasvatusega võis tegeleda ainult rikas maaomanik, talupoeg jäi tootjana konkurentsist välja). 3) riigimaade hõlmamine suurmaavaldajate poolt (mis olid oluliseks täienduseks nt karjamaade näol). 4) Ager publicus Mõne maa vallutamise lõpuks konfiskeerib rooma allutatud territooriumi vähem või rohkem tähtsa osa (kuni poole territooriumist). Nendest maadest saab ager publicus, see tähendab avalik maavaldus
a.). Esimest korda Inglismaal kasutatud suuri ristvõlve (varasemad silindervõlviga või võlvimata). Seda pole ümber ehitatud gooti stiilis. Neid oli keerukam ehitada, aga need on kergemad kui silindervõlvid Inglismaal on säilinud mitmeid romaaniajastu kindlusi Suur torn ehk donjon kindlusel on säilinud (erinevused gooti stiiliga akendes) Nt: Toweris ja Windsoris on algne donjon olemas Towerit kasutatud ka vanglana aristokraatidest vangide kinnihoidmiseks, tänapäeval muuseum Windsor tuntud Shakespeare'i komöödia kaudu "Windsori lõbusad naised", kasutatakse tänapäevani kuningalossina Crac des Chevaliers Kõige suurem ja võimsam romaaniajastu kindlus ehitatud Süüriasse Esimese ristisõja järel Seal 7-8 donjoni Asub kõrgel mäetipul Prantsusekeelne nimetus tähendab Kotka Pesa ja tähendas vallutamatust Kujutav kunst: Omapärane skulptuurtöö (ümarstruktuuri meenutab) GERO RIST
Jõud, mis renessansiajal lõid teaduse ja 17. saj. jooksul selle arengut tiivustasid, raugesid sajandi lõpuks. Newtoni "Philosophiae naturalis principia mathematica" kirjutamise aegu (1685-1686) hakkas huvi teadustöö vastu nõrgenema. Nähtus oli üldine, Inglismaal märgati seda teravamalt, kuna Kuningliku Ühingu tegevuse alguspäevil oli teadus inglaste silmis väga popp. Mõjus ka sotsiaalne ja majanduslik taust. Arengutõuke teadusele andsid 17. saj. aristokraatidest kaupmehed. Nad olid huvitatud uute, teadusel põhinevate võtete kasutuselevõtmisest meresõidul, kaubanduses ja tööstuses. Nüüd astus esile uus, rikkam, ent vähem ettevõtlik ja teadmishimuline sugupõlv. See pidas paremaks investeerida raha maavaldustesse, äritseti. Töösturid teaduse võimalusi ei tundnud. Tehnika areng siiski ei peatunud. Rasketööstus rajanes kivisöel, kasutas täiustatud kaevandamisviise ja veovahendeid, radikaalselt uusi raua ja terase sulatamise võtteid
Crassus, Pompeius ja Caesar triumviraadi (,,kolme mehe liit") riigi ühiseks juhtimiseks. Caesar vallutas Gallia 58-51 eKr. Kui Crassus 53. a. Aasia sõjakäigul langes, tekkis Pompeiuse ja Caesari vahel kodusõda. Caesar osutus võidukamaks. Pompeius üritas põgeneda, kuid ta tapeti seniste toetajate poolt. Nii sai Caesarist Rooma riigi ainuvalitseja (45-44 eKr). Et oma võimu seadustada, laskis ta end nimetada diktaatoriks. Kuid suur osa Rooma aristokraatidest polnud rahul senati võimu langusega ja 44. a. eKr tapsid senaatoritest vandenõulased Caesari senati istungi ajal. Taaspuhkenud kodusõdades tõusid nüüd esile kaks senist Caesari pooldajat - Antonius ja Octavianus. Pärast esialgset ühist võitlust oma poliitiliste vaenlastega läksid nad tülli ja pöördusid teineteise vastu. Antoniust toetas seejuures hellenistliku Egiptuse riigi valitseja Kleopatra. 31. a. eKr saavutas Octavianus Antoniuse
omal alal kuulsust ja kõrgeid rahalisi autasusid võitnud meistrid. Nii mõnelgi gladiaatoril õnnestus tänu silmapaistvale esinemisele endale vabadus võita. Samas eelistasid mitmed vabaduse saavutanud gladiaatorid jätkata oma senist tulusat karjääri. Rooma provintsid Nagu Rooma vabariigis, nii säilis keisririigi ajalgi provintsilinnade küllalt suur sõltumatus Rooma keskvõimust. Iga suuremat linna või piirkonda juhtis kohalikest aristokraatidest omavalitsus ja provintsi asehalduri osaks jäi vaid riigikaitse korraldamine ning maksude kogumine. Roomlaste poolt vallutatud maad olid oma ajaloolt, ühiskonna arengult ja kultuuritasemelt üsnagi erinevad ja kuigi Rooma võim sidus kõik vahemeremaad mitmeski mõttes ühtseks majanduslikuks ja kultuuriliseks tervikuks, aidates seeläbi kaasa nende erinevuste vähenemisele, ei kaotanud ta neid ometigi. Kuna roomlased ei püüdnud kuskil sihipäraselt
Nii nagu valgustusele üldse, on ka pr valgutusele iseloomulik klassitsistlik loominguprintsiip. Kriis saab alguse juba 17. saj lõpust (nagu ka Inglismaal). Rahvakeelne piibel sai tõlgitud ja see mõjutas kindlasti ka seda, kuidas inimesed kirjutavad. See siis valgustuse eellugu. Klassitsistlikud jooned kaovad. Inglismaal Pope oli ju nt klassitsistlik poeet keset valgustussajandit. Tegeldi jätkuvalt kunsti küsimustega. Vahe on see, et 17. Saj olid salongid piiravad. Koosnesid aristokraatidest või nende juhtimisel. Hilisemad salongid olid demokraatlikumad ja nende pinnal toimusid paljud liikumised nt suure Pr entsüklopeedia kokku panemine. Ajastu juhtivad nö ajud kirjutasid. Lisaks teaduslikule osale veel esteetilised, poliitilised vaated ja ühtlasi ka kokkuvõtted oskustest (käelise tegevuse õpetused). Ühisjooneks on võõrandumine, distants võõrandutaks eoma ühiskonnast ja kritiseeritakse seda siis kõrvalt. Autor distantseerub eri moel kas on see reis vm.
Varasemad nimetused kandusid üle müntidele: 6 obolost (pronksmünt) = drahma (peotäis raudvardaid), hõbemünt. Kreeka ühiskonna tipu moodustasid siiski aristokraadid. Nad olid suurmaa valdajad. Nende rikkuse moodustas mingi osana ka karjakasvatus. Hobustega seotud tugevalt. Hippioi- ratsamehed. Tööjõud ilmselt moodustus orjadest (ülikute majapidamistes olid Hesiodose järgi mujalt toodud orjad). Samas paljud talupojad olid võlasõltuvuses aristokraatidest. See tõi kaasa väikeomanike maavalduste mineku suuromaniku kontrolli alla. Ideoloogiliselt pidasid aristokraadid ennast paremaks. Nad olid aristoi- parim, kakoi- all, alumised. Kaloi k'agathoi- ilusad ja head. Aristokraadid olid sõjamehed. Sõjas neid otsustavat eelisrolli polnud, nad ei moodustanud selgeid eliitüksuseid, vaid võitlesid koos teiste võitlejatega. Tegelesid vaimuelu ja luulega, aga lahutamatu osa oli atleetika. Atlos- võistlus, katsumus. See oli noorte
Tuleks taastada võrdsus. Rikkad peaksid vaestele loovutama osa oma rikkusest. Filosoofid ja kunstnikud pidid olema utopistide ideede levitajad. Olulised sots-utopistlikud kirjanikud olid G. Sand (naiskirjanik). Seos kirjandusliku identiteediga. D peab teost romaaniks. D oli selleks ajaks analüüsinud Wertheri ja Rousseau teose ,,Julie ehk uus Heliose". Mõlemad on sentimentalistlikud romaanid, romaanid kirjades. Ka ,,Vaesed inimesed" on romaan kirjades. Goethe ja Rousseau on kirjutanud aristokraatidest. Kirjad on rafineeritud stiilis, kõrgesti haritud inimeste kirjad. 10 Dostojevski valib üsna tedalikult oma tegelased madalast sotsiaalsest kihist. Vaesed inimesed on vaesed ka hingelt. Kirjavahetus on kunstlik. Tegelased elavad ühel ja samal tänaval. Meespeategelane näeb aknast välja vaadates oma armastatu akent üle tänava. Nad kirjutavad sellepärast, et nad on vaesed ja neil ei ole võimalust oma elusid siduda.
aristoi (parim),kakoi (halvemad) kasutasid teiste puhul, teine asi mida nad kasutasid endi puhul kaloi k'agathoi (ilusad ja head). Olid sõjamehed, alates 7 saj lahingu väljadel mängisid rolli maasiarmeed, kus osalesid keskmise jõukuseg talupojad, aristokraadid ei moodustanud selgelt eliitüksusi vaid võitlesid ühises rivis, olid paremalt relvastatud ja ettevalmistatud, püüdsid olla parimad sõjas aga ei tõusnud kuidagi esile, kasutati loomulikult ka ratsaväge, moodustasid aristokraatidest, kreeka tüüpilises võitlustaktikas mängis erinevate linnriikide teisejärgulist rolli. Tegelesid kõigega mida vabaaeg võimaldas, vaimuelu , luule, atleetika, aristokraatide elulaadi lahutamatu osa, Athlos- võistluskatsumus, noorte aristokraatide elementaarne tegevus, kes polnud tasemel seda ei hinnatud, aristokraadid pidid olema füüsiliselt head, oli alasti sport, spordiplatsil, alastiolek oli elementaarne, kõik ilu mida alasti oleks on näha ja seda hinnati kõrgelt, ilusad
Enamus liitlasi oli loobunud laevade saatmisest liidulaevastikku ja piirdusid vähem kuluka forose-maksmisega. See tähendas aga ateenlastele võimalust tugevdada oma laevastikku liitlaste arvel. Samas edendas mereliidu ühtne raha-ja kaalusüsteem kaubandust, ateenlased tagasid merede turvalisuse ja kuna liitlasriikide sisetülide korral toetasid nad reeglina demokraatlikke mitte oligarhilisi rühmitusi, suhtus liitlasriikide lihtrahvas, erinevalt aristokraatidest, Ateena ülemvõimu suhteliselt heatahtlikult. Paljud tajusid Ateena ülemvõimu siiski türanniana. Kõnealuse perioodi tõsiseim katsumus Ateena mereliidu jaoks oli Samose saareriigi ülestõus 441. 440. a. Samoslased, kes ühena vähestest olid säilitanud tugeva laevastiku, võitsid ateenlasi merelahingus ja palusid abi nii Spartalt kui ka Pärsialt. Kuid Perikles lõi Samose laevastiku puruks ja alistas linna. Linnamüürid lõhuti, sõjalaevasti võeti ära ja
annaabi.ee 
