ülekaalukalt apoliitilised. Parabaas, mis kungi oli poliitika ja ühiskondliku kriitika vahend, jäi ära ning selletõttu vähenes koori tähtsus. Ühtlasi kadusid jämedakoelised elemendid (fallos jt.) -Uue komöödia (u.a-st 320 e.m.a.) aineks oli argielu, ei puudunud ka poliitilised teemad. Kasutati kindlaid motiive(võrgutamine, lapse hülgamine) ja kanti tüüpilisi maske (parasiit, hetäär, ori). Koor jäi täielikult tagaplaanile. Peamisteks komöödia autoriteks olid Aristhopanes ja Menandes. 7.Teatri funktsioon Antiik-kreekas ja Roomas. Erinevused. Kreeklasi jäljendasid roomlased: ka nemad hakkasid etendama näidendeid, sealhulgas palju kreeka omi. Roomas etendati areenil ka veriseid vaatemänge, trikke loomadega jms., millest on hiljem arenenud tsirkus. Antiik-Kreeka Rooma -Kreeka teater oli vabaõhuteater, etendused -Rooma teatrid erinesid kreeka omadest: nad toimusid lahtise taeva all ja päevavalges
ahvatlustele. Alkibiades oli kena mees, aga Sokrates ei lasknud end mõjutada. Sokratese teoreetiline panusfilosoofiasse on vähene. Ta ei aretanud mingit õpetust ega esitanud terviklikku filosoofiat. Ta oli kiusupunn, kes oma küsimustega paljastas kasslase tegeliku olemuse. Sokrates mitte ei näita kaaslase arusaamade lünklikkust vaid lausa nöögib neid. Kuulsaks saab ta aga peale surma, ta oli surres 70 aastane. Platon viibis kohtuprotsessi juures ja oli siis vaevalt täisealine. Aristhopanes –näitekirjanik kirjutas Sokratesest pilkavaid näidendeid ehk teda armastati parodeerida. 501 ateenlast hääletasid tema surma poolt, need otsustajad valiti hääletades. Süüdi mõisteti tema isiku ümber tekkinud poleemika tõttu ja et ta käitus kohtus julmalt ega tundnud kahetsust. Enne surma saatmist ja peale ahelaist vabastamist räägib Sokrates veel hinge ja keha vastandlikkusest, hinge surematusest ja filosoofia olemusest. Filosoofia on tugevam kui surm –osa Sokratese müüdist