neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks. Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi -- ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise. Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat. Veebruaris 1831. ESIMENE RAAMAT I. SUURSAAL Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja Uuslinna kolmekordses vööndis.* Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks. · Polnud midagi iseäralikku sündmuses, mis Pariisi kirikukell! ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see
4. P E A TÜ K K Päike tõusis vaikse maailma köhale, saates oma kiiri nagu õnnistades alla rahulikule külale. Pärast hommikusööki pidas tädi Polly perekondlikku jumalateenistust. See algas palvega, mille alusmüüriks olid tüsedad lademed pühakirjatsitaate, ühendatud algupäraste mõttemõlgutuste õhukese mördikihiga. Selle ehitise tipult esitas ta nagu Siinai mäelt käreda peatüki Moosese käsuseadusest. Siis pani Tom endale nii-öelda vöö vööle ja hakkas salme pähe tuupima. Sid oli oma osa juba mitu päeva tagasi ära õppinud. Tom koondas kogu oma energia viie salmi päheõppimiseks, ja ta valis need mäejutlusest, sest ta ei leidnud kuskilt lühemaid salme. Poole tunni möödudes oli Tomil oma õppetükist ebamäärane üldine kujutlus, kuid mitte ka rohkem, sest tema vaim rändas inimese kogu avaral mõtteväljal ja käed tegelesid tähelepanu segavate meelelahutustega. Mary 27
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
