Tammsaare ja Gailit elulugu
tagakambris, kus sellest jääb igaveseks jälg
laual lahti olnud palveraamatusse (,,otse Emmanueli peale"), tekitaks oma hasardiga,
hoolimata metsikusest, millega seda toimetatakse, vääramatult võimsaid lõbutundepuhanguid
ürgsemas ühiskonnas, nagu seesuguse kinnituseks on ka kirikust naasva vanema perepoja,
noore Andrese kahetsev lause: ,,Oleks ma seda teand, siis ma kiriku põleks läindki." Ka siin
on tegemist ürgse koomikaga (peksmine, kahjurõõm), mis mõjub jutustust arhaiseerivalt.
Situatsioonikoomika ohtra esimese osa kõrval mõjub ,,Tõe ja õiguse" II osa hoopis
vähemviljakana, ehk küll siin naljakaid seiku on vahest isegi rohkem kui esimeses.
Ülikülluses on muidugi õpilastempusid, omavahelisi võrdlemisi napilt, rohkem aga õpetajate
(kaklusstseen Goethe ja Schilleri rinnakujude hävimisega jm.) või Mauruse enda vastu
sihituid. Peatähtsus ei lasu ootamatult aga mitte neil (erandlik nähtus koolielu kirjeldavate
annaabi.ee 
