Antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme.
Vastandamine on mõtet-omav aga niivõrd, kui inimloomust käsitatakse
siin ühtlasi ka kui normiandvat alget. Seejuures eeldatakse, et loomupärane on
tegelik ja õigustatud, seevastu nomos` e poolt kehtestatu on ebatõeline ja
meelevaldne. Tõelised, tegelikud normid – physis`e seadused – tulenevad pigem
inimloomusest, kuid on faktiliselt eksisteerivates ühiskondades õigustamatul viisil
piiratud ja kahjustatud konventsionaalsete tavade ja neile rajatud seaduste –
nomos`tega.
Selline argumentatsioonimudel esineb raamatus “Tõest”, millest leiti 1915-ndal
aastal küllalt ulatuslikud katkendid. Raamatu autori nimeks on märgitud Antiphon.
Tema arutlus tolles teosefragmendis lähtub sellest, et nomos`ed kehtestatakse
põhjendusega, et niimoodi luuakse õiglust, mis seisnevat selles, et ei astuta üle selle
polis`e seadustest ja tavadest, mille kodanikud ollakse. Antiphon püüab kriitiliselt
kontrollida, kas see on piisav õigustus nomos`ega loodud elukorraldusele. Tema
annaabi.ee 
