isevooluline, osalt seadusandlikult tagatud areng on hariduselu demokratiseerinud ja detsentraliseerinud; hariduse sisu on muutunud oluliselt inimesekesksemaks; suurenenud on pluralism ja valikuvõimalused nii haridusasutusi kui hariduse sisu puudutavalt. 1992. a vastu võetud haridusseadus ja sellel tuginevad teised seadused on loonud uue haridusõigusliku keskkonna. Käesolevaks hetkeks on radikaalsete sotsiaal-majanduslike ümberkorralduste faas asendumas tasakaalustatuma, evolutsioonilise arengufaasiga, kus määravaks muutub erinevate toimemehhanismide efektiivsus, samuti innovaatiline tegevus. See omakorda sõltub eelkõige ja põhiliselt inimkapitali kvaliteedist ja motivatsioonist, mille kujundamisel on haridussüsteemil oluline osa. Viimasel ajal on sagenenud seisukohavõtud, milles juhitakse tähelepanu asjaolule, et tööjõu ebapiisav kvaliteet on kujunemas Eesti majandusarengu peamiseks pidurdajaks. Eesti riigi arengu seisukohalt on oluline ja hädatarvilik usaldusväärse ja
HOMOSEKSUAALI TÄISKASVANUKS SAAMINE Lapsed saavad oma seksuaalsusest teadlikuks erinevalt ja eri vanuses. Esimesed seksuaalilmingud tekivad kehalisel tasandil, hiljem kujuneb emotsionaalne tasand. Varane seksuaalkogemus on tavaliselt juhuslik ja võib aset leida mõlema soo esindajatega. Mõningates olukordades, kuhu ühest soost kooliõpilased satuvad, tekivad homoseksuaalsed suhted, mis on tihtipeale seotud homoseksuaalse arengufaasiga, mille lapsed teatud eas läbivad. Homoseksuaalseks võib pidada järgmisi käitumiselemente: 1) enne seksuaalse huvi väljakujunemist ilmnev kalduvus piirduda ühesooliste gruppidega; 2) valmisolek osaleda seksuaalmängudes koos sookaaslastega; 3) emotsionaalne armumine endast vanematesse samast soost lastesse. Ükski neist punktidest ei osuta üheselt homoseksuaalsele suundumusele. Tegelikult rõhutab sääraste
(vähemusrahvustel on suurem tõenäosus vaesusesse langeda) ning füüsiline või vaimne puue. Individuaalsete vaesusriskide hulka võib arvata ka mitmesugused ootamatud elusündmused (pereliikme kaotus, haigestumine, koduse vara hävimine jne), mis võivad muutuda oluliseks vaesusesse tõukavaks teguriks; (Kutsar 1998) Leibkondlikud riskifaktorid on eelkõige seotud leibkonna struktuuri ja arengufaasiga. Leibkonna struktuuri puhul on oluline vaesusrisk töötavate ja mittetöötavate leibkonnaliikmete ebasoodus arvuline vahekord (suurem vaesusrisk on leibkondadel, kus on rohkem lapsi ja (või) eakaid, samuti on kõrgem vaesusmäär iseloomulik üksikvanema ja töötu või mitteaktiivse leibkonnaliikmega leibkondadel; Sotsiaalsed riskifaktorid tulenevad ühiskonna strukturaalsetest karakteristikutest (ühiskonna
annaabi.ee 
