Giuseppe Verdi
episoodidki ei välju nukruse raamest. "Don Carlose" helikeel on Verdi eelnenud oopereist
20
rikkam ja keerukam. Eriti tähtsale kohale asetab helilooja orkestri ning seda eeskätt
retsitatiivseis episoodides. Traditsioonilisest numbrilisest ülesehitusest loobudes sulatab Verdi
aariad ja retsitatiivid aeglaselt arenevaiks ning tegelaste karaktereid väljajoonistavaiks
stseenideks ja piltideks. Raskepäraste kõla massiivide kõrval ilmub partituuri peen
detailiderikkus, orkestrikoe erinevad meloodialiinid omandavad iseseisva tähtsuse.
Sümfooniliselt on eriti ilmekad läbipaistev noktürn, Philipi monoloogi impressiivne
orkestripartii, Elisabethi romansi leidlik saade jt.
"Don Carlose" esietendus 11. III 1867 Pariisi "Grand Opéra's" loodetud edu ei
saavutanud
annaabi.ee 
