ootuspärane. Sedand küll, aga huvitav väljakutse on seletada aposematismi esmase evolutsioneerumise võimalikkust. Probleem selles, et kui maailmas on juba olemas palju teatud hoiatusvärvust (nt must-kollast vöödilisust) kasutavaid aposemaatilisilisi saakloomi, on sellise signaliseerimise kasulikkus ilmne - palju on ka kiskjaid, kes kas instinktiivselt või seda õppinud olles sellist värvust väldivad. Kuidas aga sai maailma esimene aposemaatiline elukas nii edukas olla, et aposematismi geen populatsioonis levima hakkas? Probleem ju selles, et siis ei saanud ju veel olla kiskjaid, kes oleksid sellist värvust evolutsioneerunud või õppinud vältima ja esimene silmatorkavalt värvunud saakloom sai oma silmatorkavusest saada vaid kahju - ta oli kiskjale kergemini leitav ja oleks igati põhjust arvata, et esimene selline mutant oleks populatsioonist kiiresti elimineeritud ja aposematismi poleks kunagi evolutsioneeruda saanudki.
Efemeersus üheaastased taimed, kes tulevad areenile ootamatult kiire kasvuga ja viljumisega. Selliste taimede puhul on väe tõenäoline, et keegi jõuab neid ära süüa. Paljud loomad kasutavad mürgiseid aineid (taimi) sisse söödes enda kaitseks. Keemiline kaitse pol ühtviisi kaitseks kõikide kiskjate vastu. Ntks herbivoorsed putukad on tihti ühele liigile spetsialiseerunud, kelle kaitsemehhanismile on nad tolerantsed. Aposemaatiline värvus hoiatusvärvus välitvaks zoofaagide juhuslikke kallaletunge. Hoiatusvärvusega kaasneb tihti hoiatav kuju ja käitumine. Mimikri pettehoiatusvärvus mittesugulaslikel loomadel looduslikus valikus kujunenud kaitsekohastumuslik sarnasus. Mimikrit jagatakse kaheks: (1) Partes'i mimikri korral sarnaneb kaitsetu loom kujult, värvuselt või käitumiselt kaitstud või mittesöödava
annaabi.ee 
