• Apollooniline kunst – asjade eristamise alus, kõikidel asjadel on oma vorm Apollooniline üldises plaanis tähendab kõigi analüütiliste eristuste alust. Kogu asjade kord on apollooniline, kui me anname asjadele kuju, me teostame seda printsiipi. Antiikkultuuri hinge võib nimetada Nietzsche järgi apolloniliseks, ta idealiseerib ruumiliselt piiratut, meeltega haaratavat üksikkeha. Näiteks: Nietzsche pidas kõige apolloonilisemaks skulptuuri. Näiteks: Apolloniline on maalikunst, mis piirab üksikud kehad kontuuridega. Näiteks: Apollonilised on alasti inimese kuju, mehaaniline staatika, Olümpia jumalate meeleline kultus, Kreeka linnriigid, Oidipuse saatus ning fallose sümbol • Dionüüsiline kunst on ürgne ja loomulik seisund, mida pole võimalik kontrollida ja see avaldub elujõus nagu võimutahe isandamoraalis.See esitleb end kui pealetükkivat
1844-1900 „Tragöögia sünd“ – 1871 – Nietzsche suundumustest Kirjeldas võitlust inimloomuse 2 printsiibi vahel – laenas 2 jumalakuju sümbolit. Apollo ja Dionysos (apollooniline printsiip vs dionüüsiline printsiip) Apollo oli korrastaja, valvas piiride ja piiritluse, seaduste üle. Dionysos oli vastupidine – veinijumal; joobmuse, ekstaasi, ka viljakuse jumalus. Apollooniline printsiibi aluseks analüütilisus. On olemas asjade vorm, kuju andmine. Kõige apolloonilisemaks kunstiks skulptuur. Kaudsest luuakse kord. Dionüüsilisus lõhub inimese karakterit. Ekstaatiline loovus – individuaalse karakteri lõhkumine. Kõige dionüüsilisem kunst muusika. afekt(iivne) Mõlemad jõud olid Nietzsche jaoks olemas kreeka tragöödiates; teda huvitasid kõige rohkem ekstaasid, primitiivsed rituaalid. Tema arusaama järgi kr. tragöödiate olemus on mõista seda, et kõik, mis on sündinud, on ka surelik – arusaam tsüklilisusest
valgustatuse jumalus. Hoolitses seaduste toimumise ja piiride eest riikide vahel, oli korrastaja, piiritleja, korrastas maailma. Dionysos oli seevastu ekstaasi, lõbu, viljakuse, veinijumal. Piiride lagunemise sümbol. Nii saabki nietzche puhul eristada kahte printiipi apollooniline ja dionüüsiline. Kunsti areng seotud sellega. Apollooniline – analüütilised eristused, vahe tegemine asjade vormi kaudu toetub sellele. Asjade vorm on apollooniline. Nähtusel on vorm, kuju. Kõige apolloonilisemaks kunstiks nim skulptuuri. Loome asjadele vormi kaudu identiteedi. Dionüüsilisus – piiride lõhkumine. Kui inimene on selle mõjuväljas, siis see tähendab tema karakteri lagunemist. Kõige dionüüsilisem kunst Nietsze jaoks on muusika. Muusika mõjub kehale, instinktidele vahetult, ei toimi mõistusele. Inimene allub muusikat kuulates jõule, mis on temast tugevam. Immanuel Kantil fraas, muusikal ei ole head kasvatust. Mõjub otse kehale. Astutakse muusika rütmis, isegi kui ei taha
korrastav alge. dionysos on täpselt vastupidine, ekstaasi, joobumuse, viljakuse, tumeduse sümbol. need peegeldavad ka romantismi ja valgustuse suhet : apollooniline printsiip ja dionüüsiline printsiip nietzsche jaoks on need kaks printsiipi tasakaaluliselt olulised inimese arengus apollooniline üldises plaanis tähendab kõigi analüütiliste eristuste alust kogu asjade kord on apollooniline, kui me anname asjadele kuju, me teostame seda printsiipi. nietzsche pidas kõige apolloonilisemaks skulptuuri. ka homerose eepilist luulet pidas nietzsche korrastatud kunsti mudeliks. kõige dionüüsilisemaks kunstiks nietzsche pidas muusikat. muusika mõjub otse kehale, inimese individuaalsus lahustub muusikas, mõistusele see aga ei mõju. tuletame meelde hamleni rotipüüdjat, või lugu sellest, kuidas vihane pillimees, pärast külarahvaga tülliminekut, mängis nii, et külarahvas tantsis ennast surnuks milline oleks tolleaegne muusikaesteetika
annaabi.ee 
