TARTU ÜLIKOOL Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut Martin Mölder ANTROPOMEETRILISTE NÄITAJATE ERINEVUSED MEES-JA NAISVÕRKPALLURITE SEAS SÕLTUVALT TASEMEST NING MÄNGIJA POSITSIOONIST Referaat Kehalise kasvatuse ja spordi õppekava Juhendaja:Kristjan Kais Koostaja: Martin Mölder Tartu 2016 SISUKORD SISSEJUHATUS.................................................
Paljud üliõpilased kasutavad arvutit ka kontaktõppes, mitte ainult veebipõhises õppes, kus arvuti kasutamine on vajalik. Kooliõpilaste arvutikasutamise aja prognoosin väiksemaks, kuna koolis arvutitega veel tööd ei tehta nii intensiivselt kui kõrgkoolis. Keskmiselt kulutab õpilane oma päevast arvutis 1,5-2,5 tundi, mõni lausa 9 tundi (Luik, 2008). Et tagada inimese tervis ja töö produktiivsus, kujundab ergonoomiline arvutitöökeskkond töökoha, mis arvestab inimese antropomeetriliste näitajate ja töö iseloomuga (Kaljuste, 2007). Töökoha all arvutiga töötamisel mõistetakse mööblit (laud, tool), töövahendeid (arvuti, monitor, klaviatuur, hiir), abivahendeid (dokumendihoidja, jalatugi, randmetugi jt), samuti ümbritsev keskkond (müra, valgustus, temperatuur jne) (Kristjuhan, 2000). Arvutitööga kaasnevad terviseprobleemid on välditavad, kui järgida seadustest tulenevaid nõudeid ja tervisealaseid soovitusi
Teine pool kujutab endast seda, mida uuringu käigus leiti ja millised eesmärgid jäid saavutamata. Selle teema allikaks on artikel, mis on kirjutatud samal teemal ning on avaldatud ,,Eesti antropomeetriaregistri aastaraamatus 2001". Autoriteks on Ülle Kirss ja Kandela Õuna Tartu Ülikooli antropoloogia keskusest. 2.Uuring 2.1.Uuringu eesmärk Laste puhul on üheks tervise indikaatoriks laste kehaehituse areng ning üks võimalus selle arengu hindamiseks on süstemaatiliste antropomeetriliste uuringute tegemine. Eestis on neid uuringuid tehtud pikema aja jooksul, kuid hinnatud on vanemate laste tervist ja füüsilist arengut, vähem on seda tehtud väikelaste peal. Peamiseks põhjuseks, miks uuringu objektiks pole väikelapsed, on see, et materjali kättesaamine on keerulisem. Näiteks võib väikelaste korrektne mõõtmine olla raskendatud, kuna nad ei püsi paigal. Vajadus väikelaste kehalise
Joonis 4.1. Keha suuruse ja võistlustulemuse vaheline seos sõudjatel (Jürimäe jt. 2006 järgi). VO2MAX, maksimaalne hapnikutarbimine. Seega on akadeemilises sõudmises nagu kõigil teistelgi spordialadel edu saavutamisel suur tähtsus kehaehituse iseärasustel. Teadlased on kasutanud mitmesuguste spordialade sportlaste iseloomustamiseks somatotüpiseerimist, mis annab sportlase kehaehitusest tervikliku ülevaate, võrreldes üksikute antropomeetriliste näitajatega. Ilma spordiala nõudmistele vastava kehaehituse iseärasusteta ei ole võimalik edu saavutada. Sportlase somatotüüp jaguneb kolmeks komponendiks (joonis 4.2): 1) endomorfseks (iseloomustab kehaehituse pehmust, rasvkoe hulka); 2) mesomorfseks (iseloomustab lihaste, luude ja sidekoe hulka, võrreldes keha pikkusega); 3) ektomorfseks iseloomustab kehaehituse suhtelist lineaarsust, kehapinna suuruse ja keha massi suhet).
eristada vähemalt 3 vastupidavuse liiki: 1) sprindivastupidavus võime säilitada max. liikumiskiirust, 2) kiiruslik vastupidavus submax kiirusega sooritatud harjutused, 3) üldine vastupidavus tuleb esile pikkadel distantsidel. Sõltuvalt spordialast on vaja veel jõuvastupidavust, hüppevõime vastupidavust, tehnika vastupidavust. Kõik komponendid kokku annavad igal alal erialase vastupidavuse, mida saab testida erialaste harjutustega. 15. Sportlase antropomeetriliste näitajate määramine Antropomeetria on antropoloogia haru, mis tegeleb inimese keha mõõtmistega Peale üldpikkuse peetakse tervise ja töövõime hindamisel olulisemaks istepikkust; jäsemete pikkust, kere pikkust; pea + kaela pikkust ja nende suhet kasvusse. Sportlastel kasutatakse keha proportsioonide määramiseks järgmisi indekseid: 1) jalgade ja kere pikkuse suhe: indeks = jalgade pikkus # 100 jagatud istepikkusega; indeksi alusel on võetud kasutusele järgmine
kohaselt võimaldab ratastool inimesel istuda, liikuda, suhelda, töötada ja olla seal kus inimene tahab olla ning teha seda mida ta tahab teha (Christiansen, 2005: 12). 11 Paljudel juhtudel on ratastool kohandatud kliendi spetsiifilistele vajadustele. Näiteks ratastoolid, mis on mõeldud eakatele, peaksid olema suunatud stabiilsusele, vähesele energiakulule ja kukkumiste vältimisele. Ratastooli disain põhineb järgnevatel faktoritel: · biomehhaanilised analüüsid antropomeetriliste mõõtmiste põhjal; · füüsiliselt funkstioneeriv (Franklin jt. 2006: 65-66). Võttes arvesse neid faktoreid tagab ratastool lihtsama käsitlemise, mugavuse ja tõstab iseseisvust igapäeva tegevuste tegemisel. Otsustamine, milline on parim ratastool, hõlmab hindamist järgnevate asjade omavahelisest sobimisest - kliendi keha kontuurid, liikumisulatus ja ruumis orienteerumine; keskkond, kus ratastooli hakatakse kasutama;
annaabi.ee 
