Maailmakirjandus III - Valgustus, romantism ja realism.
Romantism pidas õigeks
anduda tunnetele.
Romantikuid huvitavad hingesügavused, tugevad tunded.Inimhing on
vastuoluline, ta pole ühetaoline, on keerukas ja mitmekesine. Inimest nähti
mikrokosmosena. Huvitavad kired, salamotiivid.
Inimese pahemad, hämaramad pooled. Romantismis hakatakse pahet
vaatama kui inimese pärisosa, mis pole alla surutud. Terve rida tuntuid
paharette kultuuriloos mõistetakse õigeks. Nt saatan (Goethe ,,Faustis").
Saatanat näidetakse mitte antipaatsena, ta on atraktiivne. Nt ,,Don Juan".
Romantismis ta pole enam paha poiss nagu varem. Tema ju polnud
süüdi,et ideaalset naist temale polnud olemas.
Nendest väärtustest johtub ka romantismi esteetika. Enam pole oluline
ühiskondlik positsioon, sellele vastandati kunstniku aktiivsuse nõue.
Kunstnik ei peegelda, vaid loob ise. Loob selleks, et tegelikku maailma
muuta. Kunst ja looming on iseenesest väärtuslik ja suurim väärtus üldse.