Õigus ei koosne ainult normidest, vaid ka printsiipidest, presumptsioonidest, institutsioonidest, protseduuridest, praktikast jne. Kui üks faktiline olukord on sobitatav mitme õigusnormi teokoosseisu alla, räägitakse konkurentsist. Konkurentsi liigid: 1 Antinoomia (normide vasturääkivus), kui võimalike normide õiguslikud tagajärjed erinevad ja on lepitamatud (ei saa koos eksisteerida, välistavad üksteist). Kui ei õnnestu antinoomiat lahendada, ei saa ühtki vasturääkivat normi kohaldada. NB! Spetsiaalnorm omab kehtivuseelist üldnormi ees ja uuem norm vanema ees (materiaalderogatsioon). 2 Kumulatiivkonkurents – juhul, kui tagajärjed erinevad, aga on lepitatavad. Kohaldatakse kõiki tagajärgi koos. 3 Nõudekonkurents – juhul, kui olukorrale kohalduvate teokoosseisude õiguslikud tagajärjed on identsed. Subjektil on võimaik valida nõuet, aga mitte tagajärge. Mitut
Maailm kui idee, kui maailma algus ja lõpp, ning seda võimalik pole kogeda – kogemuse väline. Seda ütleb lause „avardab kosmoloogiline idee tingitu seost tema tingimustega…“ (tsiteerida!). Matemaatilised ja dünaamilised tingimused – vaata kategooriate tabelit! Prg. 51. minema väljapoole kogemust, et leida absoluutsed tingimused. Üldine põhimõte jaotatakse neljaks vastavalt neljale kategooriale (lk 111). dialektika näivuse-loogika ehk näivuse vasturääkivus. Neli antinoomiat ja neli antiteesi. Antinoomia tähendab, et seadusevastasus. Millist seadust valitses traditsioonilises metafüüsikas kui tõesuse kriteerium? Kanti terminoloogias kujutas endast aprioorset analüütilist teadmist. Puhtas mõistuses on mõisted, mis on kogemusest sõltumatud – nt ideed. Analüütiline tähendas seda, et predikaat sisaldub subjekti-mõistes. Mis on seaduseks? Analüütiliste otsustuste seaduseks on vasturääkivuse-seadus (kui on vasturääkiv, siis ei kehti)
(i) Kant kritiseerib subjekti ehk hinge (ik self) metafüüsikat. On kahte liiki subjekti: empiiriline subjekt ja transtsen-dendaalne (kogemuse piirest väljapoole jääv) subjekt. Empiirilist subjekti me kogeme, transtsendenaalset mitte, kuid see peab eksisteerima, kuna see on vajalik meie kogemisvõime jaoks (analoogia: me ei näe vaadates oma silmi, kuid meil peab olema, millega näeme.) (ii) Kant kritiseerib eksistentsi-üldse metafüüsilist mõistet. Selleks esitas ta 4 antinoomiat, millest igaüks koosneb teesist ja antiteesist, mis üksteist loogiliselt välistavad. I: Tees: Maailmal on algus ajas ja ta on ruumiliselt piiratud. Antitees: Maailm on lõpmatu nii ajas kui ruumis. 24 II: T: Iga liitsubstants koosneb lihtsatest komponentidest, nii et kõik koosneb seega lihtsatest komponentidest. Antitees: Asjad ei koosne lihtsatest komponentidest ja lihtsaid komponente polegi olemas. III: Tees: Peale paratamatu põhjuslikkuse on maailmas veel ka tahtevabadus.
presumptsioonidest, institutsioonidest, protseduuridest, praktikast jne. Kui üks faktiline olukord on sobitatav mitme õigusnormi teokoosseisu alla, räägitakse 258 konkurentsist. Konkurentsi liigid: 1 Antinoomia (normide vasturääkivus), kui võimalike normide õiguslikud tagajärjed erinevad ja on lepitamatud (ei saa koos eksisteerida, välistavad üksteist). Kui ei õnnestu antinoomiat lahendada, ei saa ühtki vasturääkivat normi kohaldada. NB! Spetsiaalnorm omab kehtivuseelist üldnormi ees ja uuem norm vanema ees (materiaalderogatsioon). 2 Kumulatiivkonkurents juhul, kui tagajärjed erinevad, aga on lepitatavad. Kohaldatakse kõiki tagajärgi koos. 3 Nõudekonkurents juhul, kui olukorrale kohalduvate teokoosseisude õiguslikud tagajärjed on identsed. Subjektil on võimaik valida nõuet, aga mitte tagajärge. Mitut
annaabi.ee 
