Donw breaking of a blot aksimaalse täiuseni arendatud Tsehovi novellides tema oleks nagu kõige täiuslikum realist. Flauberti puhul saime aru, et ta ei poolda seda mis toimub. Tsehovil oli selline meditsiiniline, loodusteaduslik mõtlemine kirjeldab palju ümbrust. On erinevaid lugusid, tüüpiline on see, et otsad jäävad lahti. Palju sõltub ta tegelasest või kogejast. Nt ,, Sündmus" kuidas kass sünnitab pojad. 19.saj romaanis võib näha sellist 2 suunda idelistlik ja antiidealistlik ja nende sünteesi. Ideaalne romaan on suundumus is algab antiigist peale tegelased kellel on kindel idee, mis läbi katsumuste jääb samasuguseks (nt truudus), tegelaste kõlbeline moraal mida katsumused ei saa murda. Ideaalset tegelast ei õnnestu kaasaegses miljöös teha siis asetatakse ta ajaloolisesse miljöösse. W.Scott sotlaste sõdimine minevikus ideaalne kangelane. Dickens, tolstoi lapsepõlve süütus.
Lõpuks süüdistati teda ebakõlbelise kirjanduse levitamise eest. Vahepeal hävitati Pandora laeka raamatueksemplaarid. Teostel antinaturalistlikus liikumises kindel koht, nii teosed ise kui mängustiilid, näitlejana tegi lavastustes tihti kaasa, kuid oli naturalistidest erinev, vastandus ka sümbolistidele, sest talle omane vitaalne eluvaade, sümbolistid aga pessimistlikumad. Wedekind kritiseeris pidevalt kodanikuühiskonna moraali. Eluvitaalsuse jaotamine. Kunstivaade oli antiidealistlik; mõjutatud tsirkusest, varieteest. Grotesk, satiir, paroodia, kohati allegooriline. Ka näitleja. Kirjutanud essee, kus räägib mängimisstiilist. Ka oma kool. 59) (Henry Arthur Jones) tõsiste teemade lavale toomine. ,,Michael and his lost angel" 1896. ,,Saints and sinners" 1884. ,,The Tempter" 1893. ,,The Silver King" 1882 menukaim, metsik kriminalistlik melodraama, edukas teos, tegi autori majanduslikult sõltumatuks. Eeskujuks Ibsen.