tekitab vaid murdosa neist. Viirustega on olukord enam-vähem sama. Näiteks koertel sageli (umbes 50% juhtudest) surma põhjustav koertekatkuviiruse toimel inimene isegi ei haigestu. Inimesele on see viirus täiesti ohutu. Teiseks immuunreaktsioonide liigiks on SPETSIIFILINE IMMUUNSUS, organism suudab ära tunda konkreetsed kahjulikud mikroobid ja teeb kahjustuks ainult seda liiki mikroobe. Neid võõrkehi, mis kutsuvad esile immuunreaktsiooni nimetatakse antigeenideks. Antigeenideks võivad olla viirused, bakterid ja kõik rakud, mis ei ole sellele organismile omased. Kui mingi antigeen sattub inimese verre, siis toodetakse temaga võitlemiseks antikehad, mis sobivad ainult selle antigeeni hävitamiseks (nagu võti lukule). Näiteks, kui laps haigestub tuulerõugetesse (tekitaja on viirus), siis organism hakkab tootma antikehi selle viiruse vastu. Kui mingi aja pärast sattuvad organismi uuesti tuulerõugete viirused, siis antikehad on olemas ja viirused
Immuunsus Immuunsus on organismi võime tõrjuda kehavõõraid rakke ja aineid. Haigusetekitajate sissetungimisel on niisugune võime kasulik, elundi siirdamisel aga kahjulik, sest ohustab elundi saajat. Immuunsuse, organismi kaitsevõime, tagab immuunsüsteem. Seda süsteemi mõjutavaid võõraineid nimetatakse antigeenideks. Kui antigeenidel õnnestub läbida keha esmaseid kaitsetõkkeid, nahka ja limaskesta koos nende eritistega, siis astubki tegevusse imuunsüsteem. Antigeeni ilmumisel hakkavad tööle immuunsüsteemi kuuluvad lümfotsüüdid, mis osalevad immuunreaktsioonis. Lümfotsüüdid jagunevad kahte rühma: 1.) B-lümfotsüüdid toodavad antigeenile vastavaid antikehi ehk kaitsekehi - valkude hulka kuuluvaid immuunglobuliine, mis kannavad kehavedelikuga seotud immuunsust.
väljendub rakumembraanis esinevate valkude näol, mis edastavad väliskeskkonna infot raku sisemusse. Regulatoorset funktsiooni täidavad mitmed valgulised hormoonid (nt insuliin). Valkude kaitsefunktsioonid antikehade moodustumine, mis on vajalikud viirushaigustest tervenemiseks. Antikehadele on omane kõrge spetsiifilisuse tase iga antikeha seostub üksnes selle molekuliga, mille vastu ta on sünteesitud. Organismi sattunud võõraineid, mis tingivad antikehade tekke, nimetatakse antigeenideks. AIDS on omandatud immuunpuudulikkuse sündroom, mida põhjustab HIV. HIV toimel lakkab inimese vere rakkudes antikehade teke. Inimene haigestub sageli nakkushaigustesse. AIDS'i haige surma põhjuseks on mõni viirushaigus, bakteriaalne haigus või pahaloomuline kasvaja. Kontraktisoonivalgud on need valgud, mis muudavad oma struktuuri valkude liikumisfunktsioon (lihased, algloomad). Valkudel on ka energeetiline funktsioon. 2
Immuunsus on meie sõber ja ka vaenlane Immuunsus on organismi võime tõrjuda kehavõõraid rakke ja aineid. Haigusetekitajate sissetungimisel on niisugune võime Kasulik, elundi siirdamisel aga Kahjulik, sest ohustab elundi saajat. Immuunsuse, organismi kaitsevõime, tagab immuunsüsteem. Seda süsteemi mõjutavaid võõraineid nimetatakse antigeenideks. Kui antigeenidel õnnestub läbida keha esmaseid kaitsetõkkeid -nahka ja limaskesta koos nende eritistega -, siis astubki tegevusse imuunsüsteem. Antigeeni ilmumisel hakkavad tööle immuunsüsteemi kuuluvad lümfotsüüdid, mis osalevad immuunreaktsioonis. Lümfotsüüdid jagunevad kahte rühma: · B-lümfotsüüdid toodavad antigeenile vastavaid antikehi ehk kaitsekehi - valkude hulka kuuluvaid immuunglobuliine, mis kannavad kehavedelikuga seotud immuunsust
sisemusse.*tänu retseprotval liigub amööb toiduosakese suudas ning kingloom eemaldub vette asetatud keedusoola kristallist.*Regulatoorset funkt täidavad mitmed valgulised hormoo.*valkude kaitsefunkt avalduvad eriilmeliselt.kõrgematesse loom ja inimenorganismidesse sattunud võõrvalkude mitteomaste orgaaniliste ühendite vastu moodustub veres antikehad.*organismi sattuunud cõõrained,mis tingivad antikehade tekke,nim antigeenideks.*kontraktsioonivalgud-valgud on võimselised muutma oma struk ja sellega kaasneb molekuli mõõtmete muutumine.*valkude liikumisfunk võib tuua algloomade vuburite ja ripsmete liikumisel.*Valkude energeetilist funkt-organismile algab vajalike valkude lagundamine energia saamiseks alles pärast pikka nälgimist, kui lip ja sah on otsas.*valgud täidavad organismis ensümaatilist,ehituslikku ,transport, retseptor,regulatoorset,kaitse,liikumis,ja energeerilist funkt
VALKUDE ENERGEETILINE FUNKTSIOON- valkude täielikul lagundamisel vabanev energia on kasutatav organismi teistes elutegevusprotsessides. VALGUD TÄIDAVAD ORGANISMIS: ensümaatilist, ehituslikku, transport-, retseptor-, regulatoorset, kaitse-, liikumis- ja energeetilist funktsiooni. KOMPLEMENTAARSUS PRINTSIIP: lämmastikaluste üksteisele vastavus REPLIKATSIOON: DNA- ahela kahestumine enne raku jagunemist. ANTIGEEN: organismi sattunud võõraineid, mis tingivad antikehade tekke, nimet. antigeenideks. (nukleiinhapped, organismile võõrad valgud jne.) Dna molekul: adeniin, guaniin, tsütosiin, tümiin Rna molekul: adeniin, guaniin, tsütosiin,uratsiil : LÄMMASTIKALUS Dna. Desoksüriboos, Rna. Riboos : SAHHARIID ( suhkur) Dna. Fosfaatrühm, sama : HAPPEJÄÄK (monomeeri ehitus)
haigustekitajat spetsiifiliselt ning sellel on immunoloogiline mälu. Tähtsad on B- ja T- rakud. B-rakud toodetakse luuüdis ning need toodavad antikehi. T-rakud toodetakse tüümuses ning need jaotatakse abistaja, tsütotoksilisteks ja regulatoorseteks T-rakkudeks. Üks tuntumain immuunsüsteemi kahjustavaid haigusi on AIDS, mis hävitab T-rakke. Lümfotsüüdid tunnevad haigustekitaja mõne üksiku pinnamolekuli järgi, mida kehas endas loomulikult ei esine. Neid molekule kutsutakse antigeenideks. Antigeenide äratundmiseks toodetakse spetsiaalseid valke (antikehasid). Tänu immuunmälule toimib ka vaktsineerimine. Organismi viiakse väiksel kogusel kahjutut haigustekitajaid ning käivitub antikehade tootlus ja tekivad mälurakud. Nt rasedustestil kasutatakse samuti antikehade süsteemi. Rasedustest on põhimõtteliselt filtripaber, millele on lisatud antikehad, mis reageerivad raseda inimese kehas esinevate hormoonidega. Rasedustestil on kaks triipu, millest
mõlemal vanemal tõstab riski 20 %-ni. Ühemunakaksikutel haigestub ühe kaksiku haiguse korral 35-50 %-l juhtudest ka teine. Pärilikkus on suures osas määratud geenidega, milles sisalduva pärilikkusaine põhjal tekkivad valgud seovad rakkudes organismile potentsiaalselt ohtlike võõrorganismide ja ainete (viirused, bakterid, mürgid) osi ja esitavad neid immuunsüsteemile. Vastavaid geene nimetatakse suureks koesobivuskompleksiks ja valke inimese leukotsüütide antigeenideks. Immuunsüsteem tunneb võõrained ära ja asub neid hävitama vaid siis, kui nad esitatakse immuunsüsteemi rakkudele koos HLA-valkudega. Rakvere Ametikool I tüüpi diabeedi puhul on leitud, et teatud MHC-geenide variandid tõstavad diabeeti haigestumise riski. Näiteks on enamusel (95 %-l valgesse rassi kuuluvatest diabeetikutest) olemas geenivariant HLA-DR3 või HLA-DR4. Mittediabeetikutel leitakse neid geenivariante vaid 50 %-l. Seega on ilmne, et
Iga antikeha koosneb 4 polüpeptiidist- kahest identsest kergest (L) ja kahest identsest raskest (H) ahelast, mis on omavahel disulfiidsildadega seotud ja moodustavad Y-moodi kujundi. Ühel antikeha molekulil on 2 seostumise kohta antigeeniga. Aminohappeline järjestus Y-kujulise antikeha tippudes annabki sellele molekulile spetsiifilisuse, kuna see on väga erinev igal antikehal. Antigeen Organismi sattunud võõrainet, mis kutsub esile immuunvastuse, nimetatakse antigeeniks. Antigeenideks võivad olla mikroobid, viirused ja parasiidid, mis tungivad organismi. Samas võivad antigeenidena käituda ka kehale mitteomased ained (nt võõrvalkude), mis satuvad organismi. See osa antigeenist, mis seondub antikehaga on epitoop. See on osa, mille immuunsüsteem ehk antikehad tunnevad ära. Näiteks epitoobiks võib olla 5-6 aminohappest koosnev järjestus mingist valgust. Hapteen on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise
Ühemunakaksikutel haigestub ühe kaksiku haiguse korral 35-50 %-l juhtudest ka teine. Pärilikkus on suures osas määratud geenidega, milles sisalduva pärilikkusaine põhjal tekkivad valgud seovad rakkudes organismile potentsiaalselt ohtlike võõrorganismide ja ainete (viirused, bakterid, mürgid) osi ja esitavad neid immuunsussüsteemile. Vastavaid geene nimetatakse suureks koesobivuskompleksiks (MHC, ingl. k. lühend) ja valke inimese leukotsüütide antigeenideks (HLA, ingl. k. lühend). Immuunsussüsteem tunneb võõrained ära ja asub neid hävitama vaid siis, kui nad esitatakse immuunsussüsteemi rakkudele koos HLA-valkudega. I tüüpi diabeedi puhul on leitud, et teatud MHC-geenide variandid tõstavad diabeeti haigestumise riski. Näiteks on enamusel (95 %-l valgesse rassi kuuluvatest diabeetikutest) olemas geenivariant HLA-DR3 või HLA-DR4. Mittediabeetikutel leitakse neid geenivariante vaid 50 %-l. Seega on ilmne, et HLA-DR3 ja DR4
Teistkordsel sama antigeeniga kokkupuutel on organismis juba antikehad olemas ja kaitsemehhanismid käivituvad kiiremini. Anafülaksia korral puudub antikehade ja teiste kaitsemehhanismide vahel kooskõla ja seetõttu saab vallanduda kontrollimatu põletikureaktsioon, mis haarab kogu organismi. See võib tekkida sekundite jooksul.Kõige sagedastemaks anafülaksiat põhjustavateks aineteks ehk antigeenideks on toiduained (pähklid, tsitrusviljad);ravimid (penitsilliin, veenisisesi süstitavad ravimid, aspiriin jt valuvaigistid, osad südameravimid); lateks; herilase või mesilase nõelamine. Kliinilised sümptomid: Mõni sekund mõni minut, mida kiiremini sümptomid avalduvad, seda raskem reaktsioon, suremus varases staadiumis 75% kõritursest tingitud Ravi: põhiravim adrenaliin I. i/m (intramuskulaarne adrenaliin) 8-10 min II. i/v (intravenoosne adrenaliin) esinevad kõrvalnähud! III
Histamiin annab signaali leukotsüütidele, kes hakkavad võõrkehi hävitama, toimub fagotsütoos. III Spetsiifiline, omandatud immunsüsteem o See IS kaitseb vaid nende patogeenide eest, mida organism juba on kohanud. o Organismis toimivad vereringesse ja kudedesse sattunud võõrvalgud on teisiti omandatud.. Antigeenid on halvad o Antigeenideks on valgud või teised suure molekulised ained o Nad satuvad organismi nt bakterite ja viiruste koostises Antikehad on kaitsevalgud o Moodustavad kaitseks võõraste orgaaniliste ühendite (antigeenide) vastu. Antikeha seondub antigeeniga ja takistab selle toimimist. Igal antikehal oma molekul (nt katk) Antigeen tuntakse ära signaalmolekuli järgi o Organism peab end oskama kaitsta
See väljendub sellest, et iga antikeha seostub üksnes seda tüüpi molekulidega, mille vastu ta on sünteesitud. Teisi, isegi samasse orgaaniliste ühendite klassi kuuluvaid suhteliselt sarnaseid molekule, ta ära ei tunne. Antikehad moodustuvad vere leukotsüütide hulka kuuluvates lümfotsüütides. Organismi sattunud võõraineid, mis tingivad antikehade tekke, nimetatakse antigeenideks, Nendeks on organismine võõrad valgud, näiteks nukleiinhapped jne. 2.8. Liikumisfunktsioon Kui uurida mistahes loomorganismi liikumist, siis võime kindlad olla, et selles protsessis osalevad ka valgu molekulid. Valgud on võimelised muutma oma struktuuri ja sellega kaasnev molekuli mõõtmete muutumine. Taolisi valke nimetatakse kontraktsioonivalkudeks. Neist kõige tuntumad on lihasvalgud. Valkude
sisenevad raku tuuma, kus sünteesitakse viiruse RNA ja mRNA. Seejärel moodustub kapsiid, mis väljub rakust. HA seostub glükokonjugaatide siaalhape jäägiga peremeesraku välispinnal tänu millele toimub viiruse adsorptsioon ja sisenemine rakku. Erinevate viiruste tüvede NA-aktiivtsentri AH-d ei erine üksteisest, kuid erineb bakterite ja imetajate ensüümi aktiivtsentrite puhul. Hea eeldus selektiivse ravimi valmistamiseks. HA ja NA on antigeenideks viirusevaktsiinides. Kuid gripiviiruses A need valgud kergesti muteeruvad, ja seega on iga aasta vaja uut gripivastast vaktsiini. Neauraminidaasi roll NA katalüüsib siaalhappejäägi eemaldamist glükoproteiinidest, mille tulemusena limakiht laguneb j viirus saab epiteelkoeraku pinnale. NA katalüüsib siaalhape eraldamist glükokonjugaadist. See aitab viirusel liikuda läbi raku limaskesta ning vabaneda rakust peale viiruse pakkimist. Immuno-modulaatorite toime
mullaga aga kangestuskramptõvesse ehk teetanusse. Immuunsus kujuneb immuunsüsteemi osavõtul. Sellesse süsteemi kuuluvad punane luuüdi kui vereloome kude, lümfotsüüdid, harknääre, lümfisõlmed, mitmesugused humoraalse iseloomuga ained, mida tuntakse tsütokiinide nime all. Immuunsuse kujunemises on eriline osa antigeenidel ja antikehadel. Antigeenideks on potentsiaalsed haiguslike muutuste tekitajad – mikroobid, viirused, võõrvalgud, võõrkehad. Antigeenide mõjul tekivad organismis immunsüsteemi osavõtul spetsiifilised kaitsekehad, mida nimetatakse antikehadeks. Nad kujutavad endast γ–globuliinide hulka kuuluvaid vere valke. Antikehade süntees toimub immuunsüsteemi rakkude ribosoomides luuüdis, maksas, põrnas, harknäärmes, lümfisõlmedes. Seejuures on eriti oluline osa T- lümfotsüütidel.
Ühemunakaksikutel haigestub ühe kaksiku haiguse korral 35-50 %-l juhtudest ka teine. Pärilikkus on suures osas määratud geenidega, milles sisalduva pärilikkusaine põhjal tekkivad valgud seovad rakkudes organismile potentsiaalselt ohtlike võõrorganismide ja ainete (viirused, bakterid, mürgid) osi ja esitavad neid immuunsüsteemile. Vastavaid geene nimetatakse suureks koesobivuskompleksiks (MHC, ingl. k. lühend) ja valke inimese leukotsüütide antigeenideks (HLA, ingl. k. lühend). Immuunsüsteem tunneb võõrained ära ja asub neid hävitama vaid siis, kui nad esitatakse immuunsüsteemi rakkudele koos HLA-valkudega. I tüüpi diabeedi puhul on leitud, et teatud MHC-geenide variandid tõstavad diabeeti haigestumise riski. Näiteks on enamusel (95 %-l valgesse rassi kuuluvatest diabeetikutest) olemas geenivariant HLA-DR3 või HLA-DR4. Mittediabeetikutel leitakse neid geenivariante vaid 50 %-l. Seega on
sattunud võõrvalkude, -nukleiinhapete jt organismile mitteomaste orgaaniliste ühendite vastu moodustuvad veres antikehad. Antikehadele on iseloomulik kõrge spetsiifilisuse aste. See väljendub selles, et iga antikeha seostub ainult seda tüüpi molekulidega, mille vastu ta on sünteesitud. Antikehad moodustuvad vere leukotsüütide hulka kuuluvates lümfotsüütides. Organismi sattunud võõraineid, mis tingivad antikehade tekke, nimetatakse antigeenideks. Nendeks on organismile võõrad valgud, nukeliinhapped jt. HIV toimel lakkab inimese vererakkudes (lümfotsüütides) antikehade teke. Liikumisfunktsioon valgud on võimelised muutma oma struktuuri ja sellega kaasneb molekuli mõõtmete muutumine. Teolisi valke nimetatakse kontraktsioonivalkudeks. Neist kõige tuntumad on lihasvalgud. 8) Energeetiline funktsioon. Organism peab tagama valgu molekulide kaitse nii väliste kui siseste mõjutuste eest.
IMMUUNSÜSTEEM JA LÜMFIRINGE Organismi kaitse kahjulike substantside vastu tagavad kattekoed ja immuunsüsteem: katteepiteelide ülesandeks on võõrainete organismi tungimise vältimine, immuunsüsteem hävitab eriliste immuunreaktsioonide abil kõiki võõraineid antigeene kogu kehas. Immuunsüsteem reageerib põhimõtteliselt ühtmoodi kõigile antigeenidele. Immuunsüsteemi olulisim osa on lümfiringe. Antigeenideks nimetatakse kõiki aineid, mida organismi immuunsüsteem peab võõraks ja seega vastab neile immuunreaktsioonidega immuunvastusega. Antigeenide liigid: · eksogeensed (väljast pärit) nakkuslikud (mikroorganismid) mittenakkuslikud (ravimid, toiduained, taimsed ja loomsed tolmud, keemilised ained, koeantigeenid) · endogeensed muutunud rakud ja molekulid Organismi kaitsetasandid (kaitseliinid): 1
Immunoloogia II. Omandatud immuunsus. Immunoloogia põhimõisted. Immuniseerimine – organismi viiakse võõrvalke koos molekulidega (n.n. adjuvant), mis kutsuvad esile nende rakkude mustrit äratundvate retseptorite aktiveerumise. Omandatud immuunsuse korral tekib kaks organismi vastust: antikeha vastus ja T- rakkude poolt vahendatud immuunvastus. Antikehad - vere plasma valgud, mis seostuvad spetsiifiliselt kindlatele molekulidele, mida kutsutakse antigeenideks. Igal antikeha molekulil on unikaalne struktuur, mis võimaldab tal seostuda spetsiifilisele antigeenile, kuid nende põhimõtteline struktuur on sama ning seetõttu nimetatakse neid kõiki koos immunoglobuliinideks. Antigeenid - molekulid, mis kutsuvad esile antikehade teket ja seostuvad nendega. Mitte kõik antigeenid ei kutsu iseenesest esile antikehade teket, mistõttu ainult neid antigeene nimetatakse immunogeenideks, mis on võimelised ise antikehade teket esile kutsuma.
kopsudes; histotsüüdid -ühenduskudedes; Kupfferi rakud maksas, mesangaalsed M - neerudes; mikroglia ajus; osteoblastid luus, põrna siinuse M põrnas; lümfisõlmede M. (nahk dendriitrakud). Makrofaagid omavad kandvat rolli tsellullaarses immuunreaktsioonis. Normaalses olekus on makrofaagid puhkeseisus. Immuunsüsteem käivitub läbi makrofaagide. Makrofaagid tunnevad ära võõrmaterjali e antigeenideks olevad partiklid, fagotsüteerivad ja lüüsivad neid ning esitlevad neid T-lümfotsüütidele. Makrofaagide aktiivsust tõstavad TH poolt sekreteeritud tsütokiinid, samuti põletikulise vastuse mediaatorid ja bakteri rakuseina komponendid. Võimas makrofaagi aktivaator on IFNy. Äratundmiseks on vaja, et opsoniinid (aine, mis kinnitub antigeenile) kinnituvad võõrpartiklile. Makrofaagidel on neile opsoniinidele vastav retseptor. Fagotsütoos toimub kohe pärast
Antikehad moodustuvad vere leu- kotsUUtide hulka kuuluvates liimfotsiiiitides Orga- nismi sattunud v66raineid, mis tingivad antikehade il enamasti pdaird- tekke, nimetatakse antigeenideks Nendeks on rurnilised struk- organismile v56rad valgud, nukleiinhapped jt rtryad. Viimasel aastakiimnel on tdsiseid probleeme 2 19. Linnu suled ja nokk koosnevad valgu tekitanud viirushaigus AIDS - omandatud im- rolekulidest
Nende mõlema erutus on südant stimuleerivad. Stimuleerivad lipolüüsi – rasvade lõhustamist kudedes; rasva tagavarade lõhustamist. Stimuleerivad KNS erutust-talitlust ja erutuse ülekannet närvilt lihasele Ületalitlus – hüpertüreoos/türeotoksikoos Enim levinud haigused: Graves’i haigus – organismis endas tekivad nn autoantikehad. Org enda valgud muutuvad justkui võõrvalkudeks (antigeenideks) ja nende mõjul tekivad antikehad. Need antikehad seonduvad kilpnäärme koe retseptoritega nii, nagu seda normaalselt teeb türeotroopne hormoon. Toimub pidev kilpnäärme hormooni produktsioon (ületalitlus). Basedowi tõbi – kirjeldas ülemise haiguse tunnuseid, kuid ei osanud veel kirjeldada selle tekkemehhanismi. 36
Nende mõlema erutus on südant stimuleerivad. Stimuleerivad lipolüüsi – rasvade lõhustamist kudedes; rasva tagavarade lõhustamist. Stimuleerivad KNS erutust-talitlust ja erutuse ülekannet närvilt lihasele Ületalitlus – hüpertüreoos/türeotoksikoos Enim levinud haigused: Graves’i haigus – organismis endas tekivad nn autoantikehad. Org enda valgud muutuvad justkui võõrvalkudeks (antigeenideks) ja nende mõjul tekivad antikehad. Need antikehad seonduvad kilpnäärme koe retseptoritega nii, nagu seda normaalselt teeb türeotroopne hormoon. Toimub pidev kilpnäärme hormooni produktsioon (ületalitlus). Basedowi tõbi – kirjeldas ülemise haiguse tunnuseid, kuid ei osanud veel kirjeldada selle tekkemehhanismi. Tunnused: Põhiainevahetus on kiirenenud rohkem kui 20% normist. Sellest tulenevalt on
Kõik antigeenid pole iseseisvalt võimelised immuunvastust esile kutsuma, st nad pole alati immunogeenid. Immunogeen - molekul, mis kutsub esile spetsiifilise immuunvastuse. Antigeenid jagunevad T-rakkudest sõltuvateks ja T-rakkudest mitte-sõltuvateks. See tähendab seda, et immuunvastus on T-rakk-vahendatud või mitte. T-sõltuvad antigeenid ei stimuleeri otseselt antikehade produktsiooni, vajavad selleks T-rakkude abi. T-sõltuvateks antigeenideks on valgud. Ehituselt on nendele antigeenidele iseloomulik omada väheseid koopiaid mitmetest antigeensetest determinantidest (st neil on palju antigeenseid determinante, kuid need on erinevad). T-rakkudest sõltumatud antigeenid stimuleerivad otseselt B-rakke tootmaks antikehi. B-rakud aktiveeruvad polüklonaalselt, st antigeen suudab aktiveerida B-raku kloone, mis on spetsiifilised ka teistele antigeenidele
annaabi.ee 
