Euroopas.Legendi järgi tegelenud Gregorius kirikulaulu uuendamisega ja keskaegsetel piltidel kujutatakse teda üles kirjutamas laule,mida valge tuvi,Püha Vaimu sümbol,talle kõrva sosistab.Laulmisega Gregorius siiski otseselt seotud polnud,ent ta uuendas ja ühtlustas liturgilised tekstid,mis said lääne kirikulaulu aluseks. Gregooriuse laul on ühehäälne liturgiline laul.Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn. Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise. Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale. Meloodiate
muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale. 5. sajandi Itaaliast on pärit vanim kirikulaul, mida nimetatakse Milano piiskopi Püha Ambrosiuse auks ambroosiuse lauluks. Paavst Gregorius I ajaks oli välja kujunenud suur hulk vaimulikke laule, mille liturgilisi tekste ta ühtlustas. Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn. Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise.Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirjaks. Algul märgiti teksti kohale rütmi ja viisi liikumissuundi. 11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Guido Arezzost hakkas kasutama ka suhteliste helikõrguste
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika, mis jumalateenistustel kõlas vaimulike koorilt a cappella. Mitme sajandi vältel oli vaimulik koorilaul ühehäälne. Meloodiad olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. Paavst Gregorius I auks hakati neid nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn. Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise. Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale. Meloodiate
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika, mis jumalateenistustel kõlas vaimulike koorilt a cappella. Mitme sajandi vältel oli vaimulik koorilaul ühehäälne. Meloodiad olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. Paavst Gregorius I auks hakati neid nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn. Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise. Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale
annaabi.ee 
