Eesti kultuuri alused ja tähendus
eestlasteks kõik siia jäänud sõjamehed ja muud uusasukad. Kas võtta võõras omaks või mitte,
on sõltunud puhtjuhuslikkusest.
Mis on üldse oma? Öeldav ainult vastanduse najal. Ilma teiseta ei ole võimalik ennast
defineerida ega identifitseerida. Teise omailma jaoks tõlkimise kaudu luuakse mingi
kultuurisemioosis, milles tõlgitud tekstid (võõrad) muudetakse omaks. Kuid see
«omastamine» pole kunagi täielik, assimileeriv, «võõrast» elementi annihileeriv. Just
kinnisväljendid näitavad, et kuigi me tajume neid oma keeleski loomulikena, samas
sisaldavad nad oma põhjas viiteid teisele. Igas keeles sisalduv algne «võõras» saab dialoogi
käigus «teiseks», mis tähendab seda, et igas identiteedis on ühtlasi ka midagi «teist». See
jäljeks redutseerunud «teine» on ühtlasi embrüonaalseks sillaks erinevate kultuuride vahel.
Hulga sajandeid valitses vastandus DeutschUndeutsch, ehk maamehe jaoks saks ja
mittesaks
annaabi.ee 
