Eesti riigis on kehtestatud tulumaksu süsteem, kus tööd omavad inimesed maksavad makse riigile ja riik omakorda jaotab selle endaga mittetoimetulevate isikute vahel. Eakatele inimestele jagatakse pensioni, töötutele töötuabiraha, puuetega isikutele toetusabirahasid. Eestis jagatakse toetusi neile, kes oma eluga ise toime ei tule. Minu arvates see näitab, et Eesti on heaoluriik. Kuigi samal ajal osasid valdkondi üldsegi ei toetata ja raha saamiseks pöördutakse rahva poole, et neile annetataks vajalik summa. Eriti käib see ravi eesmärkidega toodete ostmise kohta. Heaoluriigis pakutakse ühiskonnale erinevaid tasuta teenuseid. Heaoluriigis pakutakse tasuta tervishoidu, haridust, sotsiaalhoolekannet ning munitsipaaleluasemeid. Ka Eestis pakutakse neid teenuseid mingil määral. Haigekassa kompenseerib ravi lastele kuni nad saavad 19 aastaseks, samuti mingi osa ravimitest ka makstakse kinni pensionäridele. Kuid siiski
aastat hiljem abiellub Käthe Veltmanniga. Nendevaheline suhe on „Tõde ja õiguse“ neljanda osa Indreku ja Karini prototüübiks. Nii nagu teoseski, ajas suhte karidele naisepoolne mittemõistmine. Olenemata tema viletsast isiklikust elust, oli ta väga viljakas kirjamees. Nimelt on Tammsaare ainus kirjanik Eestis, kellele on püstitatud eluajal ausammas. Irooniline on aga see, et mees ise ei soovinud tähelepanu. Ka oma matustele ei soovinud Tammsaare lilli ega pägi, vaid et raha annetataks Noorte Kirjanike Seltsile. Mees suri 1.märtsil 1940.a. oma kirjutuslaua taga tööd tehes. I periood Tammsaare pidas seda oma parimaks perioodiks. Esimesed katsetused ajakirjanduses olid „Ärakadunud poeg“ ja „Kilgivere Kustas“. Esimene jutustus 1901 „Mäetaguse vanad“. Tuleb sisse lüüriline inimkujutus, surmateema. 1903. lasteraamat „Tähtis päev“. „Vanad ja noored“- põlvkondade vaheline kooselu, sünd ja surm korraga (tihedas kompositsioonis)
annaabi.ee 
