Teadustöö Eestis 18. sajandi II poolel 19. sajandi I poolel. ÕES. Õpetatud Eesti Selts asutati Tartus 18. jaanuaril 1838. Seltsi eelkäijateks olid Tartu- ja Võrumaa pastorite poolt Tartus 1819 loodud Eesti Õpetatud Selts ja Tartu ülikoolis alates 1831 tegutsenud teaduslik vestlusring. ÕES-i asutajaliikmeteks olid arst Friedrich Robert Faehlmann, TÜ eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson, õigusteaduse professor Friedrich Georg v. Bunge, anatoomiaprofessor Alexander Friedrich v. Hueck, ajalooprofessor Friedrich Karl Hermann Kruse ja 2 kooli- ning 12 kirikuõpetajat. Seltsi esimeseks presidendiks sai Tartu pastor Carl Heinrich Constantin Gehewe. 1839. aasta jaanuaris kinnitatud põhikirja järgi oli Tartu ülikooli juures asuva seltsi põhiülesandeks eesti rahva mineviku ja oleviku, keele ja kirjanduse ning eestlaste poolt asustatud maa uurimine. Ühtlasi nähti ette seltsi toimetiste väljaandmine, eesti rahva ajaloo ja
1 · Thomas More(1478-1535)-inglise alguse renessansi tähtsaim tegelane, õppis kirjandust, filosoofiat, kreeka jaladinakeelt ning antiikkultuuri. Kirjutas ladinakeelse teose ,,Utoopia"- seikluslik reisiromaan. · Francois Rabelais(1494-1553)- Prantsuse humanismi tähtsaim esindaja. Ta on olnud: munk, arst, anatoomiaprofessor, küree ja kirjanik. Ta kirjutas ,,Garantua ja Pantagruel"-see oli tema peateos. · Miguel de Cervantes(1547-1616)-tema peateoseks oli ,,Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast"-oli loodud rüütliromaanide paroodiaks. · William Shakespeare(1564-1616)-renessansi suurvaim, tuntuim näitekirjanik ja kõigi aegade kuulsamaid kirjanikke ültse. Ta kirjutas: ,,Romeo ja Julia"-armastusromaan, ,,Hamlet"-tragöödia.
Alexander von Bunge Elukäik: Alexander von Bunge sündis 9. novembril 1851 Tartus botaanikaprofessori Alexander Georg von Bunge pojana. Õppis Tartus saksa gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1877. aastal. Töötas 1874-75 anatoomiaprofessor Ernst Andreas Reissneri assistendina. 1877-79 oli Tartus vaimuhaigete naiste varjupaiga juhataja. Aastast 1880 töötas Peterburis arstina ja täiendas end Peterburi TAs zooloogias ja geoloogias. Osales 1881-94 Vene Geograafia Seltsi ekspeditsioonis Leena suudmealale. Juhatas koos Eduard von Tolliga Peterburi TA polaarekspeditsiooni Jana jõgikonda ja Uus-Siberi saartele. Osales arstina 1893-94 Jenissei suudmealale korraldatud ekspeditsioonis ja 1895-98 ümbermaailmareisis ristlejaga "Rjurik".
küpsuseni. Neoteenia avaldub pedomorfoosina eellaste omaduste evolutsioonilise ümberpaiknemisega järglasliikide hilisematele ontogeneesijärkudele. Progenees ehk pedogenees somaatilise arengu normaalse tempo kiirenemine, enneaegne suguline küpsemine. Orangutangi morfoloogiline areng läheb kaugele edasi sealt, kus inimese areng peatub. Inimese evolutsiooni neoteenilise olemuse teooria peamine esmaarendaja oli Amsterdami ülikooli anatoomiaprofessor Louis Bolk. Bolk kujundas kontseptsiooni, mille kohaselt inimese evolutsiooniline eristumine inimahvidest on täielikult tingitud neoteeniast. Mis on teiste primaatide ontogeneesis vahepealne staadium, on saanud lõppseisundiks inimesel. Inimene on primaadiloode, mis on saanud suguliselt küpseks. Bolk tõi teooria kinnituseks rohkesti andmeid: Lame nägu Keha karvkatte puudumine või nõrk areng Naha, silmade ja karvade nõrk pigmentatsioon Väliskõrva kuju
positiivse laenguga kehalt negatiivse laenguga kehale. See järeldus võeti aastaid hiljem aluseks elektrivoolu kokkuleppelise suuna määramisel. Franklin avaldas oma tööde tulemused 1751.aastal raamatus "Experiments and Observations on Electricity" ("Eksperimente ja vaatlusi elektrist"). Raamat tõi talle esimese ameerika teadlasena rahvusvahelise tunnustuse. Esimene vooluallikas 1780. aastal tegi Itaalia arst, Bologna Ülikooli anatoomiaprofessor Luigi Galvani (1737-1798), ebatavalise avastuse. Konnade lahkamisel pani ta tähele, et äsja konnalt eemaldatud koiva lihased tõmbusid järsult kokku, kui terasnuga puudutas selle närve. Galvani oletas, et nähtus on seotud elektririistade lähedusega prepareerimislaual. Tolle aja teadlased tegelesid ju uurimustööga teaduse erinevates valdkondades. Nii 7 olid kaa Galvani laboratooriumilaual kõrvuti arstiriistad ja füüsikaseadmed.
inimesel veel täiseas. Väljasurnud inimlaste skelettide uurimine näitab, et seda laadi ontogeneetilised muutused ilmnesid nende evolutsioonis varakult. Võimalik, et individuaalset arengut reguleerivate geenide mutatsioonid võisid saada loodusliku valiku objektiks ja pöörata inimlaste evolutsiooni inimahvide omaga võrreldes teisele teele. Inimese evolutsiooni neoteenilise olemuse teooria peamine esmaarendaja oli Amsterdami ülikooli anatoomiaprofessor Louis Bolk aastatel 1915 1929. Bolk tõi oma teooria kinnituseks rohkesti andmeid, mis tõestavad inimese olemuse primaadijuveniilsust(esikloomade suguküpsuseelne iga), st. inimahvide juveniilvormidele omaste tunnuste säilimist inimese hilisemas arengus või ka täiseas (alljärgnevalt mõned olulisemad): · lame (ortognaatne) nägu · keha karvkatte puudumine või nõrk areng · naha, silmade ja karvade nõrk pigmentatsioon · väliskõrva kuju
Nüüdse nime Vana Anatoomikum sai hoone 1888. aastal seoses nn uue anatoomikumi valmimisega. Vanas anatoomikumis on olnud tegevad paljud kuulsad arstid-teadlased. Siin on töötanud 19. sajandi esimese veerandi üks suurimaid anatoome Karl Burdach, kes pööras erilist tähelepanu peaaju morfoloogiale ning onto- ja fülogeneesi uurimisele, ning samuti Karl Kupffer, keda peetakse võrdleva embrüoloogia rajajaks. Samuti tegutses siin anatoomiaprofessor August Rauber, kes koostas 1886. aastal ülemaailmselt tunnustatud anatoomiaõpiku, millest on avaldatud 20 kordustrükki (viimane kaasajastatult 1987 Saksamaal). Samas hoones on töötanud ka 19. sajandi keskpaiga üks tuntumaid füsiolooge Friedrich Bidder, kelle teaduslikud tööd käsitlesid peamiselt närvisüsteemi füsioloogiat ja histoloogiat ning puudutasid ka toitumisfüsioloogiat. Arstiteaduskonna käsutuses kuni 1999. aastani olnud hoone jäi 20. sajandi lõpuks
millimeetri suurune auk, nonahk oli rabe ja lahti tulnud. Kllap on see seletatav ldise erutusega sel 1925. aasta 11. novembril, et teadlased ei pranud mingit thelepanu vaarao vasakul psel olnud vigastusele. Howard Carter ei mrganudki seda kohta. Ning professor Derry tleb lahkamisprotokollis: Mis selle vigastuse phjustas, pole kahjuks vimalik kindlaks teha. 8. Kuidas Tutanhamon suri? Tutanhamoni peahaava mistatus seletati alles enam kui nelikmmend aastat hiljem, kui Liverpooli anatoomiaprofessor dr. Ronald Harrison uuris Tutanhamoni muumiat portatiivse rntgeniaparaadiga. See polnud kll vaarao esimene rntgenoloogiline uuring, kindlasti aga phjalikem. Viiskmmend rntgenifilmi andsid jrgmise diagnoosi: kuningas Tutanhamon suri vgivaldsesse surma. Kolju vasakul poolel haigutava haava oli tekitanud kas mingi relv vi kuskilt kukkumine. Surma tegelik phjus oli ajukoorealune verevalum. Seega oli igasugune mistatamine vaarao varajase surma mber learune
avaldas itaalia arst Fracastoro poeemi seakarjus Syphilusest, keda Jumal karistas loomuvastase "sõpruse" eest sigadega parandamatu suguhaigusega. 13.saj. avaldas prantsuse arst Henry de Mondeville raamatu naise suguelu hügieenist, käsitledes ka prostituutide probleeme. 16.saj. avaldas prantsuse astronoom, matemaatik ja arst Jean Fernel uurimuse suguelu füsioloogiast. Leonardo da Vinci lahkas üle 300 laiba ja joonistas üles nii mehe kui naise sisemisi suguelundeid. Anatoomiaprofessor Andreas Vesalius oli esimene, kes lahkas rasedat naist ja kirjeldas esmakordselt emakat ja loodet selle sees. 19 1675.a. andis prantsuse arst Nicolaus Wenet välja illustreeritud seksuoloogiaraamatu "Abielulise armastuse pildid", kus ta kirjeldas suguelundite anatoomiat, suguelu ja hügieeni. Raamat konfiskeeriti. 1672.a.avastas hollandi anatoom R.de Graaf munasarjas follikuli, pidades seda
esimesi füsioloogia õppetoole (1820, kavandaja ilmselt toonane dekaan ja teraapia ning 6 Silma kohanemine (läätse kumeruse muutmise teel) eri kaugusel olevat esemete fokuseerimiseks. 7 kliiniku professor Johann Friedrich Erdmann, 1778-1846), eksperimentaalfarmakoloogia labor (1847, vt ka ptk 15) ning arendati seede- ning neurofüsioloogia arengus olulisi meetodeid. Kuni 1820. aastani õpetas Tartu ülikoolis füsioloogiat anatoomiaprofessor. 1820. aastal toimunud muudatuse käigus lähendati füsioloogia kliinikule, sest füsioloogiaprofessorilt oodati nüüd ka patoloogia ja semiootika (õpetus sümptomitest) lugemist. Esialgu lugesid füsioloogiat J. J. F. W. Parrot, M. H. Rathke ja Alfred Wilhelm Volkmann (1800-1877). Alates 1843. aastast oli Tartus füsioloogiaõppejõuks Friedrich Bidder (1810-1894), J. P. Mülleri õpilane (emeriteerus 1869). Bidderi poolt juhendatud laboris uuriti peaasjalikult
annaabi.ee 
