näiteks juba neljandal sajandil elanud poliitik ja professor Ausonius järgis küll kristluse palvet, kuid tema tekstikogu koosnes peamiselt mängulistest, teravmeelsetest ning erootilistest poeemidest, mis oleksid paarsada aastat varem ühiskonnas olnud vastuvõetamatud. Prokopios kirjutas viiendal sajandil küll piibellikke kommentaare ja politiseeris fiosoof Proklose vastu, kuid kirjutas samal ajal kiidulaule imperaator Anastasiosele ja ka erinevaid retoorilisi ülesandeid, mis hõlmasid endas Euripidese tragöödia stseenide kirjeldusi ja sketse Aphroditest, kes leinas Adonise järele. Kuuenda sajandi lõpus kogus ja muutis advokaat, poeet ja ajaloolane Agathias erootilisi epigramme sama külma rahuga, nagu kristlikke ja isegi paganlikke poeeme. Ignatios, Tarasiose õpilane, kaasajastas Platoni dialoogi ikoonide teemal oma teoses ,,Life of the
eneseteadvuses, tema vastandumises Bütsantsis (Idas) olevale keisrile. Antud teadmises oli lähtekoht ja ühtlasi võimalus hilisemaks ilmaliku ja vaimuliku võimu ja õiguse vahekorda määratlevaks "kahe mõõga teooriaks." Paavstile alluva maailmakiriku autonoomia ilmalike riikide ja nende valitsejate suhtes jäi rooma-kaoliku kiriku õigustraditsiooni peamiseks osaks, õhtumaise kiriku- ja riigiõpetuse üheks aluseks. Teooria arendas välja paavst Gelasius I (492-496) oma kirjas keiser Anastasiosele. Autonoomsuse printsiip elas algselt kõige nähtavamalt kiriku enda õigusmõistmises, piiskopi õigusmõistmisele pidid alluma kõik kristlased. Riigikiriku positsiooni saavutanud kiriku seisukoha järgi oleks nüüd kõik kodanikud kui kristlased pidanud kuuluma piiskopi jurisdiktsiooni alla. Vaatamata üksikute keisrite suuremeelsusele, ei saanud riik olla siinkohal järeleandlik, ei saanud oma volitusi loovutada, mistõttu tekkis rida arusaamatusi ilmaliku ja vaimuliku võimu vahel.
annaabi.ee 
