Anarhismi peetakse kui vabandusena pidada lõpmatult revolutsiooni ,olles kõigi ja kõige vastu, mis parasjagu ei meeldi. Toimuksid mässud, varastamised ning ollakse ühiskonnas igati vastu kehtivatele seadustele. See oleks kõige pinnapealsem arvamus üldse, mis saaks indiviidil olla anarhismist ning sellele nägemusele tuginevat ühiskonda saaks tõesti kutsuda kaoseks. Teisele tähendab jällegi anarhistlik riigikord enda vabaduse piiramist ja enesekontrolli, et elada harmoonilises anarhistlikus ühiskonnas. Tähtsad on printsiibid solidaarsusest ja üksteise abistamisest. Üritatakse kindlustada enda vabadus sotsiaalselt, seejuures ka austada teisi. Ühiskonnas, kus suudetakse olla üksmeelselt õiglased on anarhismi juurutamine kõige mõeldavam. 1 Anarhism omabki kahte väga äärmuslikku visiooni ühiskondlikust korrast. Kui kaosena ning
tohi piinata, rünnata tohib ainult sõjalisi objekte jne..). Selle sajandi kaks suurimat konflikti (Iraagi ja Afganistani sõda) on eelmainitud õigused tublisti proovile pannud. Raskusi tekitab ka vaenupoolte erinev suhtumine neisse õigustesse – liitlasväed eesotsas ameeriklastega on pahatihti kimbatuses humanitaarõiguste tagamisega, kuna meedia ja avalik arvamus on niigi sõja vastu. Teine osapool aga samal ajal oma anarhistlikus lähenemisega ei pea neist absoluutselt lugu ning ilma korraliku keskvalitsusega riikides nagu Afganistan ja Iraak pole ka kontrollorganeid, kes neid korrale suudaksid kutsuda. Koolis õpetamise seisukohalt oleksid olulisemad märksõnad kindlasti üldine humanitaarõiguste ajalugu näitlikustamaks kuivõrd uudne see tegelikult ajaloos on ning alles 19. sajand tõi kaasa teatava muutuse. Analüüsides Eesti Punase Risti kodulehte võiks
Kaasaegases anarhistlikus mótlemises on tóenäoliselt mitmeid uusi voolusid, aga Barbara Goodwini on viidanud konkreetsemalt just 2 uuele lahknevale anarhismi voolule tänapäeval: Anarhokapitalismile jar 60-70nadatel väljakujunenud liikumisele, mis idealiseerib inimese isiklikku pógenemist arenenud kapitalistlikust ühiskonnast ja tema nn vaimset vabanemist. Anarhokapitalism on iseenest huvitav teooria - kuigi on natuke raske ette kujutada kuidas ta täpsemalt aitaks kaasa inimühiskonna arengule saavutamaks sóltumatust, vabadust, vórdsust ja likvideeriks róhumist? :-) Loojaks peetakse Murray Rothbardi kes jóudis selleni, ühendades omavahel klassikalise liberalismi (mis taotleb reziimi kus oleksid tagatud óigused vórdsusele, vabadusele, julgeolekule ja omandile), individualistliku anarhismi (mis ei tunnista mingit ühiselu normingut, ei ühtegi ülemust ega alamust, vaid ainult vabade indiviidide, s.o. vaba ühiskonna vabade üksikliikmete isikli...
valides võitlema muutuste eest, siis asub ta ise lõpptulemusena võimu juurde ja sellega hakkab ring otsast peale. Valitsust ja riiki saab kaotada ainult väjaspoolt - mittepoliitiliste vahenditega. Anarhistlik ühiskond oleks "loomulik" kõlblusel, mõistusel ja vahetutel inimsuhetel põhinev entiteet, mis oleks vaba riigi, ekspluateerimise ja kaubitsemise tekitatud saastast ja moonutustest. Valistuse ja seaduse kaotamisest hoolimata ei valitse anarhistlikus ühiskonnas korralagedus ega ohjeldamatus; kord tekib kõlbeliste väärtuste ja normida internaliseerimise teel, mis toimub üksikisiku moraalitunnete ja mõistuse arenemise tulemusena. Anarhismi ülimaks poliitiliseks ideaaliks on üksikisiku vabadus, mis toetub võrdsusele, koostööle ja solidaarsusele. Vabadust täpsustatakse kui võimu vastandit. Godwin arvab, et kõige hinnatuim vabadus on isiklik otsustamine, mis on tegelikult vabadus tegutseda kooskõlas mõistuse ettekirjutustega
annaabi.ee 
