Venemaa enne 1917. aastat
mahajäämust. Kui osa aristokraatiat püüdis iga hinna eest euroopalike ideede sissevoolu
takistada (kartes sellega iseenda võimutäiust ohtu seada), siis osa pooldas liberaalseid reforme
ja väike osa ka revolutsiooni. Keskvõimu suutmatus riiki reformida kasvatas seda
revolutsioonilist osa 19. sajandi jooksul üha arvukamaks, samuti võtsid radikaalseid ideid
sageli omaks tärkava keskklassi (linnakodanluse ja haritlaskonna) noored liikmed.
Sotsialismi-, kommunismi- ja anarhismiideede kõrval levis Venemaal ka rahvuslus, mille
võttis omaks konservatiivne osa ühiskonnast. Seetõttu on 19. sajandi vene mõtlejad jagatud
tihti ka slavofiilideks (ehk siis vene traditsioonilise elulaadi ja absolutistliku valitsemisviisi
pooldajateks) ja läänlasteks (ehk liberaalideks).Esimesed pooldasid senise süsteemi püsimist,
teised jagunesid omakorda liberaalse demokraatia ja sotsialismi pooldajateks.
Aleksander I 1777-1825 Keiser 1801-1825, Paul I poeg
annaabi.ee 
