jäetakse üle kandmata osa niisugust pildiinfot, mille puudumist vaataja tõenäoliselt ei märka. Rahuldava kuni hea kvaliteediga pildi saamiseks on tihendatud signaalis vaja iga piksli edastamiseks 0,3 bitti (näiteks DVD korral kasutatakse 0,4...0,8 bit/px). Seega selleks ,et pildi kvaliteet oleks PAL-I tasemel (720x576 pikslit, 25 pilti sekundis) , peab ülekandekiirus olema 0,3x720x576x25x10-6 =3Mbit/s (DVD-l 4,5...9Mbit/s). Niisuguse tihenduse korral saab ühe analoogkanali 8-megahertsisel sagedusribal edastada kuni kaheksast digitaalsest tele-ja raadiokanalist koosneva programmikimbu (multipleksi) või ühe peeneraldusprogrammi (HDTV); kogu kimbule on eraldatud 22Mbit/s. Kirjeldatud viisi toimiva pakkimissüsteemiga MPEG-2 võrreldes vähendab ülekantavat andmemahtu sama pildikvaliteedi juures kahekordselt süsteem H.264 (see on standardi MPEG-4 10.osa , tuntud ka nime all MPEG-4/AVC).Siin kasutatakse
saadetud digitaalsignaalid tavalises telefoniliinis edastatavateks helisignaalideks ja vastuvõtja poolel muudab need helisignaalid uuesti digitaalseteks. Esimest tegevust nimetatakse moduleerimiseks, teist aga demoduleerimiseks. Nende sõnade esitähtedest ongi modem oma nime saanud. Algupäraselt mõistetigi modemi all seadet, mis moduleerib digitaalset infot, et seda oleks võimalik üle kanda mõne 34 analoogkanali kaudu. Selleks kanaliks sobib mitut tüüpi kaabeldus, telefonivõrk või raadiolained. Loodud on isegi seadmed, mis võimaldavad digitaalsidet läbi tavalise elektrivõrgu. Kitsamas mõttes räägitakse modemitest, kui seadmetest, mis võimaldavad infoefastust telefonivõrgu kaudu. Tänapäeval ei ole aga seade, mida kõnekeeles nimetatakse modemiks, enam lihtsalt modulaator/demodulaator. Nendes seadmetes on tavaliselt lisaks modulaator/ demodulaatoritele ka mitmesugust
annaabi.ee 
