sajandi oma rokokoo-klassikaliseks. Teosed olid lihtsad, selged, aga samas kerged, graatsilised, elulähedased. Põhiliselt tehti portreid ja monumente, kuid mitmed neist on hävinenud. 18. sajandi keskpaiga tuntumaid skulptoreid oli Etienne Maurice Falconet (1716-1791). Läbi aegade üks kuulsamaid prantsuse skulptoreid on Jean Antoine Houdon. Tema loomingule on eriti iseloomulik nii lihtsus kui ka loomulikkus ja sarmikus. Kõrgklassitsism skulptuurides Prantsuse ampiirajastu skulptorid ei saavutanud nii suurt kuulsust kui maalikunstnikud või arhitektid. Tööd oli palju, sest antiigivaimustuses püstitatud võimsaid hooneid ja võidukaari kaunistati just skulptuuridega. Samas jäid need ehitise enda imposantsuse varju. Olulisemad skulptorid olid Joseph Chinard (1756-1813) ja Antoine Chaudet (1763-1810). Inglise klassitsismi-aja tuntuim skulptor oli John Flaxman. Itaalia raidkunst kõrgklassitsismi ajastul - see on Antonio Canova
Kunst 19. sajandi algul Eesti kunstielu elavnes, selle tähtsam ajend oli Tartu ülikooli taasavamine ja eriti see, et ülikooli juurde loodi joonistuskool ja joonistusõpetaja koht. Baroksed elemendid, mida 17. sajandil kohtasime eeskätt metallitööstuses, tungisid lillkirjana 18. sajandil ka tekstiilikunsti. Üldse on rahvarõivaste, eriti naiste rõivaste värviküllust peetud peaasjalikult 18. sajandi ilminguks. Ka triibulised (kohati ruudulised) seelikud on tõenäoliselt ampiirajastu rõivamoe kajastus. 18. sajandi lõpus hakati esmakordselt rahvakuntsi teadlikku ja teaduslikku huvi üles näitama. Seda kajastab ka August Wilhelm Hupeli ,,Topograafilisi teateid..." ilmumine, kus muuhulgas 21 publtisteeriti mõndagi otseselt eesti etnograafiasse puutuvat (nt. talupojakalender Saaremaalt) (Vahtre, 2000). Rahvusromantika oli tolleaegse Euroopa moevool ja seda ei esindanud Eestis mitte eestlased ise, vaid estofiilsed balti- või riigisakslased.