Keemia aluste praktikum I Hüdrolüüs Juhendaja: Erika Jüriado Nimi: Henry Kaasik Kuupäev: 1. Soolalahuste pH Määran universaalindikaatorpaberiga erinevate soolalahuste pH Ammooniumkloriidi pH≈6,5 NH4Cl NH4+ + Cl- NH4+ + H2O NH3*H2O + H+ Alumiiniumsulfaadi pH≈1,0 Al2(SO4)3 2Al3+ + 3SO42- Al3+ + H2O Al(OH)2+ + H+ Naatriumkarbonaadi pH≈11 Na2CO3 2Na+ + CO32- CO32- + H2O HCO3- + OH- Kaaliumnitraadi pH≈7 Hüdrolüüsi ei toimu, kuna tegu on tugeva aluse ja happe soolaga, mis on tekkinud neutralisatsioonireaktsioonil, mis pole pöörduv.
Taavi Liik Daniel Gabriel Fahrenheit leiutas Fahrenheiti skaala. Fahrenheiti kraadi sümbol on °F. Ainuke kokkulangev punkt Celsiuse ja Fahrenheiti vahel: 40 °F = 40 °C Vee keemistemperatuur: 212 °F Vee jäätumistemperatuur: 32 °F Nullpunkt lume ja ammooniumkloriidi segu sualmistemperatuur. 32 °F vee jäätumistemperatuur. 96 °F inimese kehatemperatuur.
(4,14 10-11 ) 6. On 0,010 M MgCl2 lahus. a) Missugune peab olema lahuse pH, et sellest lahusest hakkaks sadenema Mg(OH)2 ? (9,4) b) Missugune peab olema lahuse pH, et Mg2+ -ioonide sadenemise võib lugeda täielikuks (kui tema kontsentratsioon lahuses on väiksem kui 10-6 M)? (11,4) c) Kas Mg(OH)2 täielikuks sadestamiseks võib kasutada 0,10 M NH3H2O lahust? d) kas Mg(OH)2 täielikuks sadestamiseks võib kasutada ammooniumpuhvrit, mis koosneb ammoniaakhüdraadi ja ammooniumkloriidi ekvivalentsetest hulkadest? Kl(Mg(OH)2) = 510-12; K( NH3H2O) = 1,7910-5; 7. Missuguses pH vahemikus toimub Al(OH)3 sadenemine 0,010 M Al3+ ioone sisaldavast lahusest? Kl (Al(OH)3 ) = 1,910-33 (3,8 5,1) 8. Mitu grammi baariumsulfaati lahustub, kui 25 ºC juures kasutati sademe pesemiseks a) 100 cm3 vett; b) 100 cm3 0,005 M väävelhappelahust? Eeldage, et pesuvesi küllastub baariumsulfaadiga. Kl(BaSO4) = 1,0810-10. (0,24 mg; 0,0005 mg)
(NH4)2CO3 toimel sadestuvad liigaluselises keskkonnas ka Mg2+ -ioonid valge aluselise magneesiumhüdroksiidkarbonaadina: 2Mg2+ + CO32 + 2OH Mg2(OH)2CO3 Et seda vältida, tuleb lahusele enne sadestamist lisada NH4Cl lahust, mis vähendab lahuse pH vajaliku väärtuseni pH~9, mille juures ei sadene Mg2+-ioonid magneesiumhüdroksiidkarbonaadina. Seega toimub IV rühma katioonide Ba2+, Sr2+ ja Ca2+ sadestamine (NH4)2CO3 lahusega ammoniaakhüdraadi ja ammooniumkloriidi juuresolekul soojendamisega. P4.2 Analüüsi käik Käesolevas töös võivad katioonidena sisalduda IV rühma katioonidest Ba2+ ja Ca2+ ning V rühma katioonidest Mg2+ ja NH4+- ioonid. Kuna analüüsi käigus lisatakse analüüsitavale lahusele ammooniumisoolasid, siis tõestatakse NH4+-ioonid alati alglahusest. NH4+- ioonide tõestamine Ühele tilgale alglahusele lisatakse 1...2 tilka Nessleri reaktiivi. NH4+ -ioonide olemasolul moodustub iseloomulik punakaspruun amorfne sade
järgmise rühma juurde. 4 Fe3+ + 3 [Fe(CN)6]4- Fe4[Fe(CN)6]3 Võtsin tsentrifuugiklaasi 1,5ml alglahust, lisasin ammoniaakhüdraati aluselise reaktsioonini ning soojendasin vesivannis. Kontrollisin sadenemise täielikkust, lisasin TAA-d ning keetsin veel vesivannis. Sadenesid mustad sulfiidid, mis jällegi kinnitasid kahtlust, et tegemist on raua-ioonidega. Tsentrifuugisin. III rühma katioonid sadestatud, hapestasin tsentrifugaadi ning keetsin sulfiidide eraldamiseks. Lisasin ammooniumkloriidi ning ammoniaakhüdraati. Lisasin ammooniumkarbonaadi mõned tilgad ja soojendasin 2 minutit. Tekkis valge karbonaatide sade, mis sai olla ainult CaCO3, kuna Ba2+ -ioonid olin varem välistanud. Tsentrifuugisin sademe pesin seda vähese dest.veega. Lahustasin äädikhappes ja tõestasin Ca2+ -ioonid, lisades ammoniaakhüdraati ja mõne tilga ammooniumoksalaati. Tekkis hägune Ca(COO)2 sade Ca2+ + (COO)22- Ca(COO)2 Anioonide tõestamine
muudetud voolamise vältimiseks pastaks või geeliks. Selleks on elektrolüüdile lisatud kas tärklist, jahu, ligniini või muud sarnast. Kuivelemendid on mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Nad töötavad seni kuni jätkub reageerivaid aineid. Üks tüüpilisemaid kuivelemente: oletame, et negatiivseks elektroodiks (=anood) on tsink- silinder, positiivseks (=katoodiks) aga mangaanoksiidist ja söepulbrist pressitud mass. Elektrolüüdi lahuse asemel on ammooniumkloriidi lahusega immutatud täidismaterjal. Elektrivool toimub tsingi ja mangaadioksiidi vahelise reaktsiooni energia arvelt. Tihti võib kasutatud patareide korral ammooniumkloriidipasta välja imbuda. Ohutuse tagamiseks kasutatakse kuivelemente, milles tsinksilinder on ümbritsetud täiendava teras- või plastikkestaga. (patareid taskulampides, raadiotes, elektronkellades jm) Akuelemendid Vooluallikas, mida tühjenemise korral saab uuesti laadida ja seepärast palju pikaajalisemalt kasutada
tilka (NH4)2SO4 lahust Ba2+- ioonide sadestamiseks sulfaatidena ja 4 tilka (COONH4)2 lahust Ca2+- ioonide sadestamiseks oksalaatidena ja keetsin lahust. Eraldasin sademe tsentrufuugimisel ja tõestasin tsentrifugaadist Mg2+ - ioonid. Ba2++ SO42- BaSO4 Ca2++ (COO)22- Ca(COO)2 Mg2+- ioonide tõestamine Kuumutasin 3 tilka lahust keemiseni ja lisasin 2 tilka dinaatriumvesinikfosfaadi lahust, 2 tilka 2 M ammoniaakhüdraati ning soojendasin. Ammoniaakhüdraadi ja ammooniumkloriidi juuresolekul tekkis valge ammooniummagneesiumfosfaadi sade: Mg2++ HPO4- + NH3H2O MgNH4PO4 + H2O NH4+- ioonide tõestamine Nende ioonide tõestamine toimus alglahusest. Lisasin ühele tilgale alglahusele 1 tilga Nessleri reaktiivi. Tekkis punakaspruun sade, mis tõestas NH4+- ioonide olemasolu lahuses. Nessleri reaktiiv on kompleksühendi K2[HgI4] ja leelise KOH segu, mis reageerib ammooniumioonidega vastavalt võrrandile: NH4+ + 2 [HgI4]2- + 4 OH- [NH2Hg2O]I + 7 I- + 3 H2O Leekreaktsioon
vedelikus lahustunud sooladest. Fahrenheit 3 Fahrenheiti skaala Tema loodud soojuspaisumisel põhineva termomeetri üks skaalajaotis, Fahrenheiti kraad, võrdub 1/180 vee keemispunkti ja jää sulamispunkti temperatuuride vahest normaalrõhul. Fahrenheiti kraadi sümbol on °F. Skaala koostamise kohta on erinevaid versioone. Üks neist väidab, et Fahrenheit valis oma skaala nullpunktiks (0) lume ja ammooniumkloriidi (salmiaagi) segu sualmistemperatuuri. Jää sulamispunkt on Fahrenheiti skaalal 32 °F ja vee keemispunkt 212 °F. Fahrenheiti skaala on rahvusvahelise temperatuur skaalaga seotud järmiselt: -40 °F = -40 °C 1 °F = °C *(9/5) + 32 Ainuke kokkulangev punkt Celsiuse ja Fahrenheiti vahel: -40 °F = -40 °C Fahrenheit´i skaalas mõõdetud temperatuuri näitava arvu järel märgitakse °F. Ümberarvutamiseks kasutame seost:
2) Saadud lahuse võrdselt jagasin nalja katseklaasi. 3) Panin kirja saadud reaktsiooni võrrand - FeCl3 + NH4SCN [FeNCS] Cl2 + NH4Cl 4) Teise katseklaasi lisasin kolm tilka küllastatud raud(III)kloriidi. - tulemuseks saime tumedama lahuse. Mis tähendab, et aineid ei olnud vajalik kogus reaktsiooni jaoks, mingit ainet oli rohkem, kui vaja. Selles katseklaasi suhtes oli ammooniumkloriidi rohkem 5) Kolmandasse katseklaasi lisasin kolm tilka küllastunud ammooniumtiotsüanaadi lahust. -Selle tulemusel lahus muutus teisest tumedamaks. See tähendab, et tasakaal liikus saaduste tekke suunas. 6) Neljandasse katseklaasi lisasime veidi tahket ammooniumkloriidi. Ammooniumkloriidi Lahustades aine muutus heledamaks. - See tähendab, et tasakaal liikus lähteainete tekke suunas. 7) Tasakaalukonstandi avalduse.
täielikult. NH4+ + H2O NH3 H2O + H+ CO32– + H2O HCO3 – + OH– (NH4)2CO3 + H2O NH4HCO3 + NH3 H2O Kuna hüdrolüüsil tekkinud vesinikkarbonaat-ioon ei anna katioonidega rasklahustuvat sadet, lisatakse lahusele ammoniaakhüdraati, et nihutada tasakaalu karbonaatiooni tekke suunas. Liigaluselises keskkonnas sadestub ka MgCO3. 2Mg2+ + CO32– + 2OH– → Mg2(OH)2CO3 ↓ Selle vältimiseks lisatakse lahusesse ammooniumkloriidi, et saada pH ≈ 9. NH3 H2O NH4 + + OH– IV-V rühma katioonide lahus + (NH4)2CO3 Sademes BaCO3, Lahuses V SrCO3, rühma
..4 tilka (COONH 4)2 lahust Ca2+ -ioonide sadestamiseks oksalaatidena ja keedetakse. Sade eraldatakse tsentrifuugimisel ja tsentrifugaadist tõestatakse Mg2+ -ioonid. Ba2+ + (NH4)2SO4 BaSO4 + NH4+ Ca2+ + (COONH4)2 (COO)2Ca + 2NH4+ Mg2+- ioonide tõestamine 2...3 tilka lahust soojendatakse keemiseni ja lisatakse 1...2 tilka dinaatriumvesinikfosfaadi Na 2HPO4 või (NH4)2HPO4 lahust, 1...2 tilka 2M ammoniaakhüdraati ning soojendatakse veidi. Ammoniaakhüdraadi ja ammooniumkloriidi juuresolekul tekib valge ammooniummagneesiumfosfaadi kristalliline sade: Mg2+ + HPO4 + NH3 · H2O MgNH4PO4 + H2O Kasutasin tõestamiseks dinaatriumvesinikfosfaati ning pärast ammoniaakhüdraadi lisamist ja soojendamist tekkis valge sade, millega sai tõestada, et lahuses sisaldus Mg2+- ioone. Tundmatu soola kindlakstegemine leekreaktsiooniga Võtsin soola nr 4. Võrreldes tundmatu soola leegi värvust näidissoolade värvusega tegin
väävelhappeks, happevimad hävitavad taimestikku Veekogude eutrofeerumine – üleväetamine, järved kasvavad kinni (lämmastikväetised, SO3, kasvuhooneefekt – põhjustatud erinevatest gaasidest, tagajärjeks kliima soojenemine 11.Ammoniaagi omadused ja kindlakstegemine NH3 – lõhnav, värviline gaas, õhust 2x kergem, väikeses koguses turgutav – NH 3 * H2O – nuuskpiiritus, polaarne – lahustub hästi vees, nõrk alus, koguda saab ammooniumkloriidi (NH4Cl) kuumutamisel 12.Võrdle Konts. H2SO4 Lahj. H2SO4 Pruun, õlijas Vedel Ei reageeri metallidega Reageerib metallidega söestab orgaanilist ainet Söövitab Hügroskoopne – imab vett Pole hügroskoopne Ainete kuivatamine - eksikaator
Ammoniaagi molekulid on kolmnurkse püramiidi kujulised ning tugevalt polaarsed. Ammoniaak lahustub väga hästi vees. Lahustamisel ammoniaagi molekulid hüdraatuvad : tekib ammoniaakhüdraat, milles ammoniaagi ja vee molekul on seostunud vesiniksidemega . NH3 +H2O -><- NH3* H2O Ammoniaakhüdraadi kui aluse reageerimisel hapetega tekivad vastavad soolad- ammoniumsoolad 2NH3 * H2O + H2SO4 -> (NH4)2SO4+ 2H2O Ammoniumsoolad on küllaltki ebapüsivad. Kuumutamisel lagunevad nad kergesti. Nt ammooniumkloriidi kuumutamisel tekivad ammoniaak ja vesinikkloriid. NH3Cl(t) -> NH3(g) + HCl (g) Lämmastiku hapnikuühendeid Lämmastikuoksiid NO on värvuseta mürgine gaas,mis vees praktiliselt ei lahustu ega veega ei reageeri 2NO+O2 -> 2NO2 Lämmastikdioksiid NO2 on punakaspruuni värvuse ja terava lõhnaga väga mürgine gaas. Lämmastikdioksiidis on lämmastiku o-a IV . Reageerimisel veega moodustav ta kaks hapet lämmastikhape ja lämmastikushappe : 2NO2 +H2O - > HNO3+HNO2
Ühele osale tuli lisada väike kogus tahket naatriumetanaati, mis muutis lahuse oranžiks. Naatriumetanaadi lisamisel 𝐶𝐻3 𝐶𝑂𝑂𝐻− -ioonide kontsentratsioon suurenes ja tasakaal etaanhappe molekulide ja ioonide vahel nihkub molekulide tekke suunas. Katses 5 tuli katseklaasi valada 4-5 mL vett ja lisada sellele 3-4 tilka 2M ammoniaagilahust ja 2-3 tilka fenoolftaleiini. Lahuse värvus oli roosa. Lahus tuli jagada kaheks, ühele osale lisada väike kogus tahket ammooniumkloriidi, loksutada ja võrrelda lahuste värvusi mõlemas katseklaasis. Uue lahuse värvus oli heleroosa. Koostada vastavad dissotsiatsioonivõrrandid ja tasakaalukonstantide avaldised. 𝑁𝐻3 ∗ 𝐻2 𝑂 ⇄ 𝑁𝐻4 + + 𝑂𝐻 − 0,06 0,06 0,06 -Kontsentratsioonid mol/dm3 𝑁𝐻4 𝐶𝑙 ⇄ 𝑁𝐻4 + + 𝐶𝑙− Hüdroksiidioonide konts. lahuses vähenes, sest tasakaal liikus ammooniumioonide tekke suunas.
CH 3COOH Mida on vaja lisada nõrgale happele, et nihutada tasakaalu dissotsieerumata molekulide suunas? Et nihutada tasakaalu dissotsieerumata molekulide suunas on vaja lisada ühendid, mis koosneks tugeva aluse ja nõrga happe ioonidest (nõrga happe ioon hüdrolüüsub veega). Katseklaasi valada 4-5 mL vett ja lisada sellele 3-4 tilka 2M ammoniaakhüdraatii ja 2-3 tilka fenoolftaleiini. Fikseerida lahuse värvus. Lahus jagada kaheks. Ühele osale lisada väike kogus tahket ammooniumkloriidi ja loksutada. Võrrelda lahuste värvusi mõlemas katseklaasis. Pärast ammooniumkloriidi lisamist lahus muutub läbipaistvamaks. Anda seletus lähtudes dissotsiatsiooni tasakaalust (mis suunas nihkus tasakaal soola lisamisel, kas hüdroksiidioonide konts. lahuses suurenes või vähenes?). Soola lisamisel pH vähenes, seega hüdroksiidioonide konts. vähenes, järelikult dissotsiooni tasakaal nihkus vasakule.
mõlemasse katseklaasi tsingitükid ning asetasin katseklaasid kuuma vette. Tasakaal nõrga happe ja nõrga aluse lahuses Valasin katseklaasi 4 mL vett ja lisasin 3 tilka 2 M etaanhapet ja 2 tilka metüülpunast. Jagasin saadud lahuse kaheks. Ühele osale lisasin tahket naatriumetanaati, loksutasin ja võrdlesin lahuste värvusi. Valasin katseklaasi 4 mL vett ja lisasin sellele 3 tilka 2 M ammoniaagi vesilahust ja 2 tilka fenoolftaleiini. Jagasin lahuse kaheks. Ühele osale lisasin tahket ammooniumkloriidi, loksutasin ja võrdlesin lahuste värvusi. Soolhappe kontroll-lahuse täpse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Pipeteerisin 250 mL koonilisse kolbi 10 mL õppejõult saadud HCl kontroll-lahust (lahus nr 10) ja lisasin 2 tilka fenoolftaleiini lahust. Täitsin büreti NaOH lahusega ning viisin läbi tiitrimise. Kordasin tiitrimist veel 2 korda, et saavutada kolm tulemust, mille NaOH mahtude erinevus ei oleks suurem kui 0,15 mL. pH mõõtmine ja arvutused
naatriumetanaati, loksutada ja võrrelda lahuste värvusi mõlemas katseklaasis. Algselt lahus roosa, CH3COONa lisamisel muutus värvus punaseks. Tasakaal nihkus vasakule, vesinikioonide kontsentratsioon vähenes. CH3COOH+ CH3COONa CH3COONa+H2 b. Katseklaasi valada 4-5 ml vett ja lisada sellele 3-4 tilka 2M ammoniaagi vesilahust ja 2-3 tilka fenoolftaleiini. Lahus jagada kaheks. Ühele osale lisada väike kogus tahket ammooniumkloriidi, loksutada ja võrrelda lahuste värvusi mõlemas katseklaasis. Anda seletus lähtudes dissotsiatsiooni tasakaalust. Algselt lahus lillakas-roosa, NH4Cl lisamisel värvus muutus hele roosaks. Tasakaal nihkus vasakule, hüdroksiidioonide kontsentratsioon vähenes. Nihutamaks tasakaalu dissotsieerumata molekulide suunas on vaja lisada nõrgale happele tugevat alust ja tugevale happele nõrka alust. CH3COOHCH3COO-+H+ [CH 3COO - ][ H + ] K = [CH 3COOH ] h NH4 OH NH4 ++OH-
[3. ] Fahrenheiti skaala Fahrenheiti skaala on temperatuuriskaala, mille võttis 1714. aastal kasutusele Saksa füüsik Daniel Gabriel Fahrenheit(1689-1736). Tema loodud soojuspaisumisel põhineva termomeetri üks skaalajaotis, Fahrenheiti kraad, võrdub 1/180 vee keemispunkti ja jää sulamispunkti temperatuuride vahest normaalrõhul. Skaala koostamise kohta on erinevaid versioone. Üks neist väidab, et Fahrenheit valis oma skaala nullpunktiks (0) lume ja ammooniumkloriidi (salmiaagi) segu sualmistemperatuuri. Jää sulamispunkt on Fahrenheiti skaalal 32 °F ja vee keemispunkt 212 °F. Fahrenheiti termomeeter oli esimene praktilisse kasutusse võetud temperatuuri mõõteriist, mis oli kuni 1940. aastani kasutusel ka Eestis. Mõned riigid, näiteks Ameerika Ühendriigid, kasutavad tänaseni Fahrenheiti termomeetreid. Fahrenheiti kraadi sümbol on °F. [4.] Celsiuse skaala Anders Celsius (1701-1744) võttis 1742
raud(III)kloriidi ja 1 tilk küllastunud ammooniumtiotsüanaadi lahust. Saadud lahus segati ja jagati võrdselt nelja katseklaasi vahel. Esimene katseklaas jäeti võrdluseks Teise katseklaasi lisati 2 kuni 3 tilka küllastatud raud(III)kloriidi lahust. Kolmandasse katseklaasi lisati 2 kui 3 tilka küllastatud ammooniumtiotsüanaadi lahust. Neljandasse katseklaasi lisati tahket ammooniumkloriidi ja loksustati tugevalt. Katse andmed: Katseklaasi nr Värvuse Tasakaalu Põhjendus muudatused muudatused 1 - - - 2 Värvus muutus Tasakaal nihkub Reaktsiooni veidi tumedamaks saaduste suunas. lisati juurde lähtainet
Saadud punane lahus korralikult segada ja jagada võrdselt nelja katseklaasi. Esimene katseklaas jätta võrdluseks. Teise katseklaasi lisada 2-3 tilka küllastunud raud(III)kloriidi lahust. Jälgida muutusi ning selgitada välja kummale poole nihkub tasakaal. Kolmandase katseklaasi lisada 2-3 tilka küllastunud ammooniumtsüaniidi lahust. Jälgida muutusi ning selgitada välja kummas suunas nihkub keemiline tasakaal. Neljandasse katseklaasi lisada tahket ammooniumkloriidi ja loksutada tugevasti. Jälgida lahuse värvi muutumist ning selgitada välja kummas suunas nihkub keemiline tasakaal. Katseklaas Tasakaalu nihkumine 1 Võrdluseks 2 Lähteainete suunas 3 Lähteainete suunas 4 Saaduste suunas Kirjutada reaktsiooni konstandi avaldus ja anda selgitus keemilise tasakaalunihkumise kohta teises, kolmandas ja neljandas katseklaasis.
Saadud punane lahus segati korralikult ja jagati võrdselt nelja katseklaasi. Esimene katseklaas jäeti võrdluseks. Teise katseklaasi lisati 2-3 tilka küllastunud raud(III)kloriidi lahust. Jälgiti muutusi ning selgitati välja kummale poole nihkus tasakaal. Kolmandase katseklaasi lisati 2-3 tilka küllastunud ammooniumtsüaniidi lahust. Jälgiti muutusi ning selgitati välja kummas suunas nihkus keemiline tasakaal. Neljandasse katseklaasi lisati tahket ammooniumkloriidi ja loksutati tugevasti. Jälgiti lahuse värvi muutumist ning selgitati välja kummas suunas nihkus keemiline tasakaal. Kirjutati reaktsiooni konstandi avaldus ja anti selgitus keemilise tasakaalunihkumise kohta teises, kolmandas ja neljandas katseklaasis. Katse andmed: Katseklaas Lahuse värvuse Tasakaalu nihkumine muutus 1 Võrdluseks Võrdluseks 2 Muutus tumedamaks Saaduste suunas
katseklaasi. Iga katseklaasi valati 5 cm3 saadud lahust. Esimene katseklaas jäiti võrdluseks. Teise katseklaasi lisati 3 tilka küllastatud raud(III) kloriidi lahust. Jälgiti lahuse muutusi ning selgitati välja kummas suunas nihkus keemiline tasakaal. Kolmandasse katseklaasi lisati 3 tilka küllastatud ammooniumtiotsüanaadi lahust. Jälgiti muutusi ning selgitati välja kummas suunas nihkus keemiline tasakaal. Neljandasse katseklaasi lisati tahket ammooniumkloriidi (0,20g) ja loksutati tugevasti. Jälgiti värvi muutusi ning selgitati välja kummas suunas nihkus keemiline tasakaal. 7 Kirjutati reaktsiooni konstandi avaldus ja anti selgetus keemilise tasakaalunihkumise kohta teises, kolmandas ja neljandas katseklaasis. Arvutused/katse andmed Lahuses nähtav Tasakaalu katseklaa muutus nihkumine si
...................................................... 12 TLÜ Haapsalu Kolledz 2 Johanna Reilson Referaat Digifotograafia ajatelg 1850-1855 2011 1. 1850 Sellel aastal hakati otsima võimalust pildi kopeerimiseks paberile. Tehti avalikuks uus meetod. Paberi valgustundlikuks muutmiseks kaeti see munavalge ja ammooniumkloriidi seguga, mis võimaldas sellele kinnitada valgustundliku hõbejodiidi kihti seda hõbenitraadilahuses hoides. Üsna pea alustati taolise paberi tööstuslikku tootmist ja näiteks üks tehas Dresdenis kasutas päevas lausa 60 000 munavalget. Albumiinpaberile saadi ambrotüübil olev kujutis kontaktkopeerimise teel. Kuna kujutis kopeeriti erinevalt kalotüübist klaasnegatiivilt paberi peale, mitte ühelt paberile teise sees olevale soolalahusele, siis olid albumiinpildid väga hea kvaliteediga
CH3COONa = CH3COO- + Na+ K= Pärast tahke naatriumetanaadi lisamist värvub lahus oranziks, järelikult pH suurenes. Happe dissotsiatsiooni tasakaal kaldus pärast soola lisamist vasakule, vesinikioonide kontsentratsioon alanes. Katseklaasi valada 4-5 mL vett ja lisada sellele 3-4 tilka 2M ammoniaagi vesilahust ja 2-3 tilka fenoolftaleiini. Fikseerida lahuse värvus. Lahus jagada kaheks. Ühele osale lisada väike kogus tahket ammooniumkloriidi, loksutada ja võrrelda lahuste värvusi mõlemas katseklaasis. Anda seletus lähtudes dissotsiatsiooni tasakaalust (mis suunas nihkus tasakaal soola lisamisel, kas hüdroksiidioonide kontsentratsioon lahuses suurenes või vähenes?). Koostada vastavad dissotsiatsioonivõrrandid ja tasakaalukonstantide avaldised. Mida on vaja lisada nõrgale happele, mida alusele, et nihutada tasakaalu dissotsieerumata molekulide suunas? H2O + NH3*H2O + ff
See saadakse tsingi lahustamisel soolhappega, millele pärast reaktsiooni lõpetamist lisatakse vett. Tsinkkloriidi kui happeliste kui happeliste omadustega kemikaali tuleb hoida kummikorgiga hoolikalt suletud klaaspudelikeses. Töö ajal tuleb vältida vedeliku sattumist kätele ja riietele. Pärast töö lõppu tuleb kohe pesta käed ja jootekoht. Tsinkkloriidiga on mugav töötada, kui pudelikorgi küljes on väike pintsel. Happelistest räbustistest kasutatakse jootmisel veel ammooniumkloriidi (salmiaaki). See valge kristalliline aine on sobiv jootekolvi pinna puhastamiseks oksiidikihist. Neutraalse räbustina kasutatakse männivaigust saadavat kollakaspruuni kõva klaasisarnast ainet- kampolit. Jootmisel tuleb joodetavad pinnad kuumutada joodise sulamistemperatuurini, sulatada joodis ja see liitekohale kanda. Seda tehakse jootekolviks (joon. 1) nimetatava tööriistaga. Tänapäeval on kasutusel elektrivooluga kuumutatavad jootekolvid. Kolbe on erineva kuju ja võimsusega
a) NH4OH + HCl= NH4Cl + H20 OH + H+ H2O b) NH4Cl + OH- = NH4OH + NaCl NH4+ + OH NH4OH 6. Kuidas muutub järgmistel juhtudel lahuse pH (kasvab või kahaneb)? Miks? a) etaanhappe lahuse lahjendamisel, [H+] jääb samaks pH ei muutu b) ammoniaagi vesilahuse lahjendamisel, pH ei muutu c) etaanhappe lahusele naatriumetanaadi lisamisel, pH kasvab d) etaanhappe ja naatriumetanaadi lahuste segu lahjendamisel, pH ei muutu e) ammoniaagi vesilahusele ammooniumkloriidi lisamisel. pH kahaneb 7. Kuidas muutub ammoniaakhüdraadi lahuse lahjendamisel: a) lahuse pH; b) NH3H2O dissotsiatsioonimäär ? Miks? pH ei muutu, kuna vesinikioonide konts. jääb samaks. kasvab, kuna vesi seob osa vesinikioone, lahus on lahjem 8. Kuidas ja miks sõltub puhverlahuse puhvermahtuvus: a) nõrga elektrolüüdi (happe või aluse) ja tema soola kontsentratsioonist, b) happe ja tema soola kontsentratsioonide suhtest? Üldine keemia. Näidisküsimused. 9
soetamisele. Vanu akusid ei tohi visata prügikasti vaid paigutada selleks ettenähtud kogumiskastidesse. 9 KUIVELEMENDID Leclanché element Leclanché element on prantsuse keemiku Georges Leclanché järgi nimetatud galvaanielement, mille positiivne elektrood on valmistatud mangaan(IV)oksiidist, millele on lisatud grafiiti ja tahma. Negatiivne elektrood on valmistatud tsingist. Elektrolüüdiks on ammooniumkloriidi või mõne muu kloriidi vesilahus, mis on kuivelementides paksendatud tärklisega. Leclanché elementide algpinge on 1,4...1,6 V ja lõpppinge, millel säilib töövõime, on 0,7...0,9 V. Leclanché element on odavaim, hõlpsasti säilitatav ja transporditav, ei nõua erihooldust ning elemendid on alati töövalmid vooluallikana. Neid kasutatakse raadioaparatuuri ja autonoomselt töötavate mõõtmisjaamade toiteks. Galvaanielemendid
soetamisele. Vanu akusid ei tohi visata prügikasti vaid paigutada selleks ettenähtud kogumiskastidesse. KUIVELEMENDID Leclanché element Leclanché element on prantsuse keemiku Georges Leclanché järgi nimetatud galvaanielement, mille positiivne elektrood on valmistatud mangaan(IV)oksiidist, millele on lisatud grafiiti ja tahma. Negatiivne elektrood on valmistatud tsingist. Elektrolüüdiks on ammooniumkloriidi või mõne muu kloriidi vesilahus, mis on kuivelementides paksendatud tärklisega. Leclanché elementide algpinge on 1,4...1,6 V ja lõpppinge, millel säilib töövõime, on 0,7...0,9 V. Leclanché element on odavaim, hõlpsasti säilitatav ja transporditav, ei nõua erihooldust ning elemendid on alati töövalmid vooluallikana. Neid kasutatakse raadioaparatuuri ja autonoomselt töötavate mõõtmisjaamade toiteks. Galvaanielemendid
16. Ala ruumis, kus peavad olema tagatud sisekliima normtingimused. 17. Temperatuuriskaalad (Celsius, Fahrenheit, Kelvin). Celsiuse skaala: Rootsi füüsik ja astronoom Anders Celsius ; jaotatud Celsiuse kraadideks (°C); jää sulamispunkti (0°C) ja vee keemispunkti (100°C) vahe on jaotatud sajaks võrdseks osaks. Fahrenheiti skaala: Saksa füüsik Daniel Gabriel Fahrenheit; jaotatud Fahrenheiti kraadideks (°F); nullpunktiks (0°F) vee, jää ja ammooniumkloriidi segu temperatuur; teiseks püsipunktiks inimese normaalne kehatemperatuur (96 °F); selle skaala järgi on jää sulamistemperatuur 32°F ning vee keemistemperatuur 212°F. Kelvini skaala (absoluutse temperatuuri skaala): Inglise füüsik Sir William Thomson; põhiühik: kelvin (K); aluseks absoluutne nullpunkt (0K = -273,15°C); 1K = 1°C; absoluutse skaala järgi võib temperatuur olla vaid positiivne. 18. Soojusjuhtivus; Fourier' seadus. Joseph Fourier avaldas 1822
ta võimeline lahustama oksiide, pärast tardumist jäävad räbusti jäägid ei tekita jootekohal korrosiooni, mistõttu räbusti jääke enamasti ei eemaldata. Aktiviseeritud räbustite koostises on peale kampoli aktivaatoreid, mis suurendavad kampolräbustite aktiivsust. Aktivaatoritena lisatakse väikestes kogustes hüdrasiini, aniliini, trietanoolamiini, salitsüüdhapet ja teisi. Aktiviseeritud on samuti glütseriini baasil valmistatud räbustid tsinkkloriidi, hüdrasiini ja ammooniumkloriidi lisanditega. Raskelt sulavate vask-, hõbe- ja teiste joodistega jootmisel on vaja aktiivseid räbusteid kõrge sulamistemperatuuriga. Nende räbustite peamisteks komponentideks on tavaliselt boorhape (H3BO3)-, booraks e. Ammooniumkarbonaat (Na2B4O7)-, diboortrioksiid (B2O3) ja mõned teised soolad. Raskelt sulavate joodistega jootmise räbustid liigitatakse kahte gruppi: joodistele jootetemperatuuriga 850-1100`C ja joodistele temperatuuriga 600-850`C.
7. Neid reaktsioone saa vahepealses staadiumis peatada. Kondensatsiooni vaigud liigituvad lahustite järgi vees lahustuvad piirituses lah. Oleku järgi vedelad pulbrilised või kile taolised. Polümerisatsiooni vaigud on karpinool ja polivinüül. + tugev ühendus + sama liimi saab kasutada nii kuumalt kui külmalt - paindumatu ja habras Valmistamiseks lisatakse tehisvaigule 10% oblikhape vesi lahust või pulbrilise ammooniumkloriidi 50% vesilahust. sitkemaks muutmisel lisatakse puidu jahu ja ökonoomsemaks kulutamiseks karbomiidliimide vahustamist. Liimkiled saadakse sulfaat paberi immutamisel. Liimimis temperatuur on 150kraadi Polivinüül atsetaat liim (pva)- valmistatakse termoplastsest vaigust polivinüül atsetaadist nakkub hästi paljude materjalidega tervisele kahjutu, keemiliselt neutraalsed.valgus kindlad liimimine lihtne ja kiire liimliide värvitu
fenoolftaleiini mõjul violetseks. Ammoniaak on nõrk alus, mis dissotseerub vähesel määral ammoonium- ja hüdroksiidioonideks: + - NH3*H2O NH4 + OH Ammooniaagi või ammoniaakhüdraadi reageerimisel hapetega tekivad ammooniumsoolad: 2NH3*H2O + H2SO4 (NH4)2SO4 + 2H2O // NH3 + HNO3 NH4NO3 // NH3 + HCl NH4Cl Ammoniaakhüdraadi ja kontsentreeritud vesinikkloriidhappe aurude omavahelise reageerimise tulemusena moodustunud ammooniumkloriidi valge pilv. Ammooniumsoolad on reeglina värvusetud, kristalsed ained, mis vees hästi lahustuvad, dissotseerudes ammooniumioonideks ja vastava happe anioonideks. Ammooniumioonid käituvad tüüpiliste positiivsete ioonidena nagu metallikatoonidki. Nõrga aluse sooladena on tema vesilahused happelised. Ammooniumsoolad on ebapüsivad ja lagunevad kuumutamisel kergesti. NH4Cl (t) NH3 (g) + HCl (g) // (NH4)2Cr2O7 (t) N2 (g) + Cr2O3 (t) + 4H2O (g)
tardumist jäävad räbusti jäägid ei tekita jootekohal korrosiooni, mistõttu räbusti jääke enamasti ei eemaldata. Aktiviseeritud räbustite koostises on peale kampoli aktivaatoreid, mis suurendavad kampolräbustite aktiivsust. Aktivaatoritena lisatakse väikestes kogustes hüdrasiini, aniliini, trietanoolamiini, salitsüüdhapet ja teisi. Aktiviseeritud on samuti glütseriini baasil valmistatud räbustid tsinkkloriidi, hüdrasiini ja ammooniumkloriidi lisanditega. Raskelt sulavate vask-, hõbe- ja teiste joodistega jootmisel on vaja aktiivseid räbusteid kõrge sulamistemperatuuriga. Nende räbus- tite peamisteks komponentideks on tavaliselt boorhape (H3BO3)-, booraks e. Ammooniumkarbonaat (Na2B4O7)-, diboortrioksiid (B2O3) ja mõned teised soolad. Raskelt sulavate joodistega jootmise räbustid liigitatakse kahte gruppi: joodistele jootetemperatuuriga 850-1100`C ja joodistele temperatuuriga 600-850`C.
tardumist jäävad räbusti jäägid ei tekita jootekohal korrosiooni, mistõttu räbusti jääke enamasti ei eemaldata. Aktiviseeritud räbustite koostises on peale kampoli aktivaatoreid, mis suurendavad kampolräbustite aktiivsust. Aktivaatoritena lisatakse väikestes kogustes hüdrasiini, aniliini, trietanoolamiini, salitsüüdhapet ja teisi. Aktiviseeritud on samuti glütseriini baasil valmistatud räbustid tsinkkloriidi, hüdrasiini ja ammooniumkloriidi lisanditega. Raskelt sulavate vask-, hõbe- ja teiste joodistega jootmisel on vaja aktiivseid räbusteid kõrge sulamistemperatuuriga. Nende räbus- tite peamisteks komponentideks on tavaliselt boorhape (H3BO3)-, booraks e. Ammooniumkarbonaat (Na2B4O7)-, diboortrioksiid (B2O3) ja mõned teised soolad. Raskelt sulavate joodistega jootmise räbustid liigitatakse kahte gruppi: joodistele jootetemperatuuriga 850-1100`C ja joodistele temperatuuriga 600-850`C.
Sellel skaalal ei saa põhimõtteliselt olla miinustemperatuuri. Absoluutse temperatuuri mõiste võttis kasutusele 1848. a William Thomson (lord Kelvin). 0 K = - 273,15 °C. NB! absoluutse temperatuuri tähisele on mõttetu lisada kraadimärki, sest ühiku nimetus on kelvin, mitte Kelvini kraad. Fahrenheiti kraadi (°F) võttis kasutusele Saksa füüsik Daniel Gabriel Fahrenheit 1714. a. Selle skaala on jaotatud samuti 100 võrdseks osaks, kuid nullpunkt on lume ja ammooniumkloriidi (salmiaagi) segu temperatuur ja 100 kraadi punkt -- inimkeha normaaltemperatuur. Sellisel skaalal sattus jää sulamistemperatuur 32 kraadi ja vee keemistemperatuur 212 kraadi juurde. Seega siis 1 °F = 5/9 °C ja tC = 5(tF - 32)/9 ehk ligikaudu tC = 5(tF - 32)x0,56 Fahrenheiti termomeetrit kasutatakse Ameerika Ühendriikides ja see oli esimene praktilisse kasutusse võetud temperatuurimõõteriist. (Eestiski kasutati neid termomeetreid enne1940. aastat).
Sellel skaalal ei saa põhimõtteliselt olla miinustemperatuuri. Absoluutse temperatuuri mõiste võttis kasutusele 1848. a William Thomson (lord Kelvin). 0 K = - 273,15 °C. NB! absoluutse temperatuuri tähisele on mõttetu lisada kraadimärki, sest ühiku nimetus on kelvin, mitte Kelvini kraad. Fahrenheiti kraadi (°F) võttis kasutusele Saksa füüsik Daniel Gabriel Fahrenheit 1714. a. Selle skaala on jaotatud samuti 100 võrdseks osaks, kuid nullpunkt on lume ja ammooniumkloriidi (salmiaagi) segu temperatuur ja 100 kraadi punkt -- inimkeha normaaltemperatuur. Sellisel skaalal sattus jää sulamistemperatuur 32 kraadi ja vee keemistemperatuur 212 kraadi juurde. Seega siis 1 °F = 5/9 °C ja tC = 5(tF - 32)/9 ehk ligikaudu tC = 5(tF - 32)x0,56 Fahrenheiti termomeetrit kasutatakse Ameerika Ühendriikides ja see oli esimene praktilisse kasutusse võetud temperatuurimõõteriist. (Eestiski kasutati neid termomeetreid enne1940. aastat). 2
) 4) Lämmastikku leidubb mineraalide koostises, peamiselt nitraatidena (NaNO 3, KNO3 jt.). Elusorganismides kuulub valkude ja nukleiinhapete koostisesse. 1) Iseloomustada ammoniaaki. (valem, saamine, toime inimesele) 2) Nuuskpiiritus, kasutusalad. 1) Ammoniaak (NH3) on üks tähtsaimatest lämmastikuühenditest. See on spetsiifilise terava lõhnaga ning suures koguses sissehingamisel võib tekitada lämbumist, samas on see ka ohtlik silmadele. Seda saadakse ammooniumkloriidi ja kaltsiumhüdroksiidi (või mõne muu leelise) segu soojendamisel või ammoniaagi vesilahuse soojendamisel. 2) 10%'list ammoniaagi vesilahust tuntakse nuuskpiiritusena, mida kasutatakse meditsiinis oma terava lõhna ja ergutava toime pärast, ammoniaakvett kasutatakse põllumajanduses vedelväetisena. 1) Iseloomustada järgmisi lämmastikuoksiide: NO, NO2, N2O. NO lämmastikoksiid on värvitu mürgine gaas, mis vees praktiliselt ei lahustu. Oksüdeerub
Lämmastikhappe soolad--nitraadid--on kuumutamise suhtes ebapüsivad, üheks reaktsioonisaaduseks on seejuures alati hapnik: 2KNO3=O2+2KNO2 (kaaliumnitrit) 2Pb(NO3)2=O2+2PbO+4NO2 7. Lämmastiku ja tema ühendite kasutusalad. Vaba lämmastikku kasutatakse elektrilampide täitmiseks ja ammoniaagi sünteesil. Ammooniumsoolasid kasutatakse väetisena {(NH4)2SO4, NH4NO3} ja lõhkeainete valmistamisel (NH4NO3). Ammooniumkloriidi vajatakse metallide jootmisel ning tinatamisel (metallipindade puhastamiseks) ja tekstiilesemete värvimisel. Ammooniumvesinikkarbonaati tarvitatakse taigna kobestamiseks kondiitritööstuses. Soojendamisel ta laguneb, eralduvad gaasid kergitavad tainast: NH4HCO3=NH3+CO2+H2O Lämmastikhapse on lähteaineks väetiste, lõhkeainete, värvainete, ravimite jpt. ainete tootmisel. KNO3 on hea väetis ja musta püssirohu koostisosa. AgNO3, mida rahvapäraselt
piirkonnas. Kokku on rahvusvahelises praktilises temperatuuriskaalas 12 reeperpunkti. Rahvusvahelises praktilises temperatuuriskaalas mõõdetud temperatuuri mõõtühikut tähistakse °C.Ameerika Ühendriikides ja veel mõnedes maades kasutatakse igapäevases elus temperatuuri mõõtmisel skaalat, mis võeti kasutusele 1715 aastal G.D.Fahrenheit´i poolt. Fahrenheit´i skaala 0-punktiks valiti lume ja ammooniumkloriidi segu temperatuur ja 100°F-ks inimese normaalne kehatemperatuur. Jää sulamistemperatuur on Fahrenheit´i skaalas 32°F ja vee keemistemperatuur 212°F. Fahrenheit´i skaalas mõõdetud temperatuuri näitava arvu järel märgitakse °F. Ümberarvutamiseks kasutame seost:t C = ( t F - 32 ) 5 / 9 Eestis on varemalt (enne 1940.aastat) kasutatud ka Reaumur [reomü:r] skaalat, milles jää sulamispunkti ja vee keemispunkti vahemaa oli jaotatud 80 võrdseks osaks nn. Reaumur´i kraadiks (tähis °R)
Nagu eelpool mainitud, siis Talboti välja töötatud meetod kujutise paberile salvestamiseks ei andnud rahuldavat pildikvaliteeti ega ka piisavalt kiiret säriaega. Seetõttu on loomulik, et pärast läbipaistva klaasnegatiivi leiutamist hakati otsima võimalusi pildi kopeerimiseks ambrotüübilt paberile. Töötav meetod tehti avalikuks 1850. aastal. Paberi valgustundlikuks muutmiseks kaeti see munavalge ja ammooniumkloriidi seguga, mis võimaldas sellele kinnitada valgustundliku hõbejodiidi kihti seda hõbenitraadilahuses hoides. Üsna pea alustati taolise paberi tööstuslikku tootmist ja näiteks üks tehas Dresdenis kasutas päevas lausa 60 000 munavalget. Albumiinpaberile saadi ambrotüübil olev kujutis kontaktkopeerimise teel. Kuna kujutis kopeeriti erinevalt kalotüübist klaasnegatiivilt paberi peale, mitte ühelt paberile teise sees olevale soolalahusele, siis olid albumiinpildid väga hea kvaliteediga
Tugev liimühendus Värvitu liimühendus Hõlpsasti kasutatav erinevaks otstarbeks Puudused Suhteliselt väike niiskuse ja temperatuuri taluvus Habras liimvuuk Valmissegatud liimi lühike eluiga Suure kõvaduse tõttu nüristab kiiresti lõikeinstrumente Eristavad niiskuse toimel formaldehüüdi, mis on tervistkahjustava toimega Kuumalt kõvenev karbamiidvaikliim Kõvendajana kasutatakse ammooniumkloriidi Toatemperatuuril on reaktsioon aeglane, seetõttu tuleb raktsiooni kiirendada temperatuuri abil (sobiv temp 100..150 C) Kasutatakse täiteained vaigu kulu vähendamiseks ja liimi eluea pikendamiseks. Täiteaineks võib olla nisujahu, tärklis. Külmalt kõvenev karbamiidvaikliim Kasutatakse toodete monteerimisel ja siis kui pealistamisel ei tohi temp olla üle 100C Kõvendina kasutatakse ovlikhapet
0 null, mille juures lakkab mateeria igasugune liikumine). Järelikult on Kelvini ja Celsiuse skaalade järgi mõõdetud temperatuuride vahel järgmine seos T = t + 273,15 K 0 Veidi ajaloost: esimese elavhõbeda termomeetri võttis kasutusele 1714 a Fahrenheit. Tema nn reeperpunktideks oli jää-soola-ammooniumkloriidi segu ja inimkeha temperatuur, esimese tähistuseks oli 0 ja teisel 96, selliselt oli jaotuse väärtuseks 1/96 temperatuuri skaalal. Järgnevalt esitas skaala Reamur, kus jaotus oli 1/80 skaalal, kus 00R oli jää sulamistemperatuur ja 800R vee keemistemperatuur normaalrõhul (101,325 kPa). Celsiuse skaala jaotis oli 1/100 skaalal, kus 00C oli jää sulamistemperatuur ja 1000C vee keemistemperatuur. Nüüdisajal on valitsevaks Celsiuse skaala, Ameerika Ühendriikides ja veel mõnedes riikides
takistab ta roisubakterite arengut. Nahk hõõrutakse soolaga kokku, soola kogus on 30 50% naha kaalust. Kuivsoolamine Nahk hõõrutakse esmalt soolaga kokku ja siis kuivatatakse. Seda meetodit kasutatakse väiksemate nahkade puhul. Happega soolamine Selle meetodi puhul toimub naha töötlemine seguga, mis koosneb 90% keedusoolast, 5% alumiiniummaarjasest ja 5% ammooniumkloriidist. Sool veetustab naha mälvapoole, alumiiniummaarjas toimib kinnitina, soolhape, mis tekib ammooniumkloriidi lagunemisel avaldab pikeldavat toimet. Segu kogus on 30 50% toornaha kaalust. (E. Rimmel) 1. Mille poolest erineb lambapiim lehmapiimast? a) on ca 1,5 korda kõrgema kuivaine sisaldusega b) on ca 1,5 korda madala kuivaine sisaldusega a) on ca 1,5 korda kõrgema kuivaine sisaldusega 2. Kas lambapiimas on võrreldes kitsepiimaga polüküllastamata rasvhappeid? a) rohkem b) vähem a) rohkem 3. Mis piirkonnast on pärit rokfoori lambajuust? a) Itaaliast
annaabi.ee 
