Nad on lagundajad : · Aeroobsed kõdunemine · Anaeroobsed käärimine, roiskumine Nad osalevad ka aineringes: · Süsinik-ringes: · Autotroofid (CO2 orgaaniline aine) · Heterotroofi (orgaaniline aine CO2) · Lämmastik-ringes: · Õhust lämmastiku fikseerimine (mügarbakter) · Ammonifikatsioon (surnud organismide valkude lagundamine ammooniumiooniks NH4 + · Nitrifikatsioon aeroobses keskkonnas: NH4+ NO2- NO3- · Denitrifikatsioon anaeroobses keskkonnas: NO3- NO2- N2O N2
hulgas.) *Vesi täidab rakud erinevaid ülesandeid: ta on heaks lahustiks, osaleb enamikus reaktsioonides, aitab säilitada rakusisest püsivat temperatuuri. Katioonid on positiivselt laetud ioonid. H+, NH+4, K+, Na+, Ca+2, Mg2+, Fe2+, Fe3+. *Kaalium ja naatrium- osalevad närviimpulsi tekkes. Leidub veres ja kõigi rakkude tsütoplasmas. *Valkude ja teiste lämmastikku sisaldavate ühendite lagundamise käigus eraldub ammoniaak, mis rakus teiseneb ammooniumiooniks või muudetatakse karbamiidiks. Juhitakse välja need erituselundkonna abil. *Kaltsium esineb karbonaatsel ja fosfaatsel kujul luukoe koostises. Ca soolad annavad luudele tugevuse. *Magneesium aatomitest on rakus seotud nukleeinhapetega: DNA ja RNA-ga. Taime rakkudes kuulub Mg klorofülli koostisesse. Raua aatomid esinevad selgroogsete loomade (ka inimese) punalibledes hemoglobiini koostisesse, kus need aitavad O2 molekulidel seostuda punalibledega.
RuBisCoga tagatakse fotosünteesi pimedusreaktsioonide tsüklis (Calvini tsüklis) glükoosi molekuli moodustumine. 10. Sinivetika ,,tärklise" graanulid (süsivesikute varuna), tsüanofüsiini graanulid (lämmastikuvaruna), polüfosfaadi graanulid (fosforivaruna). 11. Heterotsüstide funktsiooniks on õhulämmastiku fikseerimine, ning see on rangelt anaeroobne protsess. Molekulaarne lämmastik muutub heterotsüstides ensüüm nitrogenaasi toimel ammooniumiooniks. Heterotsüstid esinevad seltsides Nostocales ja Stigonematales. Heterotsüstide arvukuse tõusu kutsub esile vees esinev lämmastiku defitsiit. 12. Õhulämmastiku fikseerimine peab toimuma rangelt anaeroobses keskkonnas, kus hapniku juuresolek inhibeeriks nitrogenaasi katalüüsiprotsessi. 13. Akineedid on suured ovaalsed või kerajad, paksuseinalised rakud keskkonna ebasoodsate tingimuste üleelamiseks, mis sisaldavad palju varuained. Teistest rakkudest eristuvad tugeva
Inimese uriini pH sõltub ainevahetuse lõpp-produktidest. Taimetoitlasel on uriin leeline, liha söömisel muutub uriini reaktsioon happeliseks. Uriini pH võib kõikuda vahemikus 4,5-8,0. Vesinikioonide kontsentratsioon on proksimaalses torukeses veidi suurem kui plasmas, Henle lingus vastab plasma omale. Seega toimub uriini pH kujunemine neeru distaalses torukeses. Osa H-ioone eritub ammooniumioonidena: ammoniaak ühineb neerutorukestes H iooniga ammooniumiooniks NH3 + H+ NH4 +. Lisaks sellel osaleb H ioon ka hingamise regulatsiooni vere happeline keskkond stimuleerib hingamist. Neerude verevarustus Neerudel on hea verevarustus, et tagada võimalikult rohke esmasuriini teke ja jääkainete eritumine organismist. Arvestades neerude kogumassi 300 g on neerud väga intensiivselt verega läbi voolutatud. Nimelt voolab mõlemast neerust läbi 1300 ml verd minutis. Kõige parem on verevarustus neeru koore osas, säsi osas see väheneb
Nagu näha toimub mitmealuseliste hapete dissotsiatsioon peamiselt ainult esimeses astmes. · Aluste dissotsiatsioon Aluste vesilahuste ühised keemilised omadused (reageerimine hapete ja happeliste oksiididega, toime indikaatoritesse jne.) on tingitud hüdroksiidioonidest OH-. Aluste e. hüdroksiidide dissotsiatsioonil vees moodustuvad OH--ioonid. Dissotsiatsioonivõrrandid: NaOH = Na+ + OH- Ca(OH)2 = Ca2++ 2OH- NH3·H2O = NH4+ + OH- (NH4+ nim. ammooniumiooniks) Tugevateks alusteks (elekrtolüüdiks) peetakse leeliseid (I- ja II-A r. metallide hüdroksiidid), nõrgad alused on näiteks ammoniaakhüdraat, tuntud nuuskpiiritusena (NH3·H2O) ning vees praktiliselt mittelahustuvad alused. · Soolade dissotsiatsioon Soolad koosnevad üldjuhul metalliioonist ja happejääkioonist. Kõik soolad on tugevad elektrolüüdid ning esinevad lahuses ainult ioonidena ning ühes astmes: NaCl= Na+ + Cl- K2SO4 = 2K+ + SO42- AlCl3 = Al3+ + 3Cl-
Et need ühendid on organismis enamasti dissotsieerunud olekus, siis käsitleme järgnevalt anorgaanilise ainete funktsioone mitte ühendite klasside,vaid nendest moodustunud ioonide katioonide ja anioonide kaupa. Positiivselt laetud ioonidest ehk katioonidest on organismis olulisel kohal H+, NH4+, K+, Na+, Ca2+, Mg2+. Fe2+ ja Fe3+. Kaalium- ja naatriumioonid osalevad närviimpulsi moodustumises. Lämmastikku sisaldavate ühendite lagundamise käigus eraldub ammoniaak, mis rakus teiseneb ammooniumiooniks või muudetakse karbamiidiks. Kaltsiumsoolad annavad luudele tugevuse. Suur osa magneesiumi aatomitest on rakkudes seotud nukleiinhapetega (taimedes pigem klorofülli koostises). Raua aatomid esinevad punalibledes. Negatiivselt laetud ioonidest ehk anioonidest on olulised hüdroksüül (OH-), karbonaat (HCO3- ja CO32-), fosfaat (H2PO4- ja HPO42-), kloriid (Cl-) ja jodiidioonid (I-). Hingamise käigus koguneb rakkudesse süsihappegaas. See lahustub vees ja tulemusena
* Vee molekulid osalevad paljudes rakus toimuvates keemilistes reaktsioonides *Aitab säilitada organismisisest temperatuuri(suur soojusmahtuvus) Katioonid(pos laetud ioon)- Organismides on olulisel kohal H, NH4(ammooniumioon), K, Na, Ca, Mg, Fe Kaaliumi(K) ja Naatriumioonid (NA) osalevad närviimpulsi moodustumises, neid leidub veres ja ja kõigi rakkude tsütoplasmas. Valkude lagundamise käigus tekib ammoniaak( NH3xH2O) mis teiseneb rakus ammooniumiooniks (NH4). Magneesium on seotud organismides DNA ja RNA-ga, taimedes kuulub magneesium rohelise pigmendi klorofülli koostisesse. Raua aatomid esinevad punaliblede ehk erütrotsüütide valgu hemoglobiini koostises. Raual on oluline roll selgroogsete loomade hingamiseks vajaliku O sidumisel. Kaltsiumisoolad annavad luudele tugevuse Anioonide tähtsus organismis: (neg laetud ioon) Anioonidest on olulisel kohal Hüdroksüül( OH), Karbonaat( HCO., CO.'), fosfaat (H.PO., HPO.),
Ehkki lämmastikku on palju ja see on kättesaadav kõikjal kus on õhku, on produktsioon sageli limiteeritud just lämmastiku poolt (ka põllumajanduses on lämmastikväetised tähtsaimad). Põhjuseks on lämmastiku äärmine keemiline inertsus (ta ei taha moodustada ühendeid), gaasina teda elusorganismid kasutada ei saa. Lämmastiku fikseerimiseks nimetatakse õhulämmastiku (N2) redutseerimist ammooniumiooniks (NH4-). Koos äikesega (mis on võimeline valmistama lämmastikoksiide) on see protsess võimaluseks elusorganismidel kasutada tohutuid atmosfääris leiduvaid lämmastikuvarusid. Lämmastiku fikseerimisega saavad hakkama vaid mõned bakteriliigid, kellest osa elavad vabalt (sinikud e. tsüanobakterid), teised on aga mutualistlikes suhetes taimedega. Tuntuim bakteriperekond selles vallas on Rhizobium, keda võib leida
õhusaaste; õhu kulu on 3m3/l vee kohta. 4. Membraantehnoloogia võimaldab lahustunud N-ühendeid eraldada veest mikropoorsete membraanidega kõrgel rõhul. Bioloogilised meetodid toimivad: 1. Assimilatiivselt lämmastiku sidumisega bioloogiliselt rakumassi. 2. Dissimilatiivselt nitritite ja nitraatide muundamisega N2 'ks Reovee käitlemisel kasutatakse nitrifikatsiooni ja järgnevat denitrifikatsiooni: orgaaniliselt seotud lämmastik muutub vees ammooniumiooniks NH4 +, mille hapendavad autotroofsed bakterid Nitrosomonas ja Nitrobacter, kulutades 4,6 g /g N. 12. Jäätmete definitsioon ja liigitamine Jäätmed on kõik esemed või ained, mis nende valdaja on ära visanud/kavatseb ära visata ning millele ei leita edasist kasutust. Kui omanik kohtleb oma asju vastavalt, on tegu jäätmetega. Kõiki esemeid ja aineid on alati võimalik uuesti kasutada. See, mis on kellelegi mittevajalik, võib teisele olla väärtuslikuks tooraineks või esemeks
bakterid · viirused määratakse kaudselt (indikaator: kolibakter) mõõtühik-koli-liiter; koli-index L/1 bakteri kohta, N/1 Lämmastik Mineralisatsioon ja nitrifikatsioon · Protsess, kus vees leiduvad bakterid ja teised mikroorganismid lagundavad surnud taimi ja loomi(orgaanilist ainet) · Mineralisatsioon-mikroorganismid muudavad taimede ja loomade orgaanilise lämmastiku ammooniumiooniks-ammooniumi kontsentratsioon vees tõuseb- spetsiaalsed mikroorganismid (nitrifitseerivad bakterid) muudavad ammooniumioonid nitrit ja edasi nitraatioonideks · NH4+ ja NO3- on taimedele kättesaadavad. Denitrifikatsioon · Protsess, mille käigus elimineeritakse vees leiduv lämmastik amosfääri. · Anaeroobsetes tingimustes konverteerivad denitrifitseerivad bakterid NO 3- lämmastik gaasiks.
bakterid · viirused määratakse kaudselt (indikaator: kolibakter) mõõtühik-koli-liiter; koli-index L/1 bakteri kohta, N/1 Lämmastik Mineralisatsioon ja nitrifikatsioon · Protsess, kus vees leiduvad bakterid ja teised mikroorganismid lagundavad surnud taimi ja loomi(orgaanilist ainet) · Mineralisatsioon-mikroorganismid muudavad taimede ja loomade orgaanilise lämmastiku ammooniumiooniks-ammooniumi kontsentratsioon vees tõuseb- spetsiaalsed mikroorganismid (nitrifitseerivad bakterid) muudavad ammooniumioonid nitrit ja edasi nitraatioonideks · NH4+ ja NO3- on taimedele kättesaadavad. Denitrifikatsioon · Protsess, mille käigus elimineeritakse vees leiduv lämmastik amosfääri. · Anaeroobsetes tingimustes konverteerivad denitrifitseerivad bakterid NO 3- lämmastik gaasiks.
ühendeid. Mittepolaarsed ained, nt õlid ja rasvad, lahustuvad veel vähesel määral. Katioonid Positiivselt laetod ioonidest ehk katioonidest on organismis olulisel kohal H+, NH4+, K+, Na+, Ca2+, Mg2+, Fe2+ ja Fe3+. Kaalium ja naatriumioonid osalevad närviimpulsi moodustumises, neid leidub veres ja kõigi rakkude tsütoplasmas. Valkude ja teiste lämmastikku sisaldavate ühendite lagundamise käigus eraldub ammoniaak (vesilahus), mis rakus teiseneb ammooniumiooniks (NH4+). Kaltsiumsoolad annavad luudele tugevuse ja seetõttu on Ca aatomeid luukoe koostises. Suur osa magneesiumi aatomitest on rakkudes seotud nukleiinhapetega: DNA ja RNA-ga. Taimedes kuulub magneesium rohelise pigmendi klorofülli koostisse. Raua aatomid esinevad punaliblede ehk erütrotsüütide valgu hemoglobiini koostises. Anioonid Negatiivselt laetud ioonidest ehk anioonidest on olulised hüdroksüül- (OH-),
kaasneb õhusaaste; õhu kulu on 3m3/l vee kohta. 4. Membraantehnoloogia võimaldab lahustunud N-ühendeid eraldada veest mikropoorsete membraanidega kõrgel rõhul. Bioloogilised meetodid toimivad: 1. Assimilatiivselt lämmastiku sidumisega bioloogiliselt rakumassi. 2. Dissimilatiivselt nitritite ja nitraatide muundamisega N2 'ks Reovee käitlemisel kasutatakse nitrifikatsiooni ja järgnevat denitrifikatsiooni. Orgaaniliselt seotud lämmastik muutub vees ammooniumiooniks NH4 +, mille hapendavad autotroofsed bakterid Nitrosomonas ja Nitrobacter, kulutades 4,6 g O2/g N. 10. Biokileprotsessid ja biofiltrid reovee puhastamisel Herranen Tarmo 11. Jäätmete definitsioon ja liigitamine Ei ole olemas ühest jäätmete definitsiooni ega universaalset jäätmete liigitamiseeskirja. Põhimõtteliselt on jäätmed kõik esemed või ained: a) mis nende valdaja on ära visanud või kavatseb ära visata; b) millele ei leita edasist kasutust.
87. Süsinik, süsinikuringe ja inimese osa selles? Süsinik on kõikide organismide koostisosa; organismidele ehitusmaterjaliks ja energeetiliste protsesside vahendajaks. Peamised süsinikuringe protsessid on: süsiniku sidumine (foto- või kemosüntees), aeroobne hingamine, anaeroobne hingamine. Inimene kasutab bakteriaalselt toodetud metaani energiatootmisel. 88. Lämmastikuringe? Lämmastiku fikseerimine: õhulämmastiku redutseerimine ammooniumiooniks. Ammonifikatsioon: lämmastikuainevahetuse jääkidest ammooniumi valmistamine. Nitrifikatsioon: ammooniumi oksüdeerimine. Denitrifikatsioon: nitraat redutseeritakse lämmastikdioksiidiks ning seejärel lämmastikmonooksiidiks ja viimaks molekulaarseks lämmastiküks. 89. Fosforiringe? Taimedele on fosfor kättesaadav fosfaatioonina, loomad saavad oma fosfori taimedelt ja loomadelt saavad selle lagundajad. Vabanevaks ühendiks on fosfaat, mida kasutavad taas taimed. 90. Väävliringe?
mitte tsütoplasmas. H. pylori periplasma pH on stabiilselt 6,1 vaatamata keskkonna pH 2-le. Helicobacter'i periplasma pH homöostaas saavutatakse ureaasi ja -karbonaat dehüdrataasi abil. Esimene lagundab inimese mao rakkude eritatud uurea ammoniaagiks (NH3) ja karboksüülhappeks (H2CO3) ning teine ensüüm lagundab karboksüülhappe H2O-ks ja CO2, mis liigub periplasmasse ning -karbonaat dehüdrataasi abil HCO3- ja H+. Ammoniaak liigub sama moodi periplasmasse ning muudetakse ammooniumiooniks (NH 4+). Uureat transpordib pH-tundlik transporter UreI periplasmast tsütoplasmasse. Ammoniaak ja CO 2 difundeeruvad tsütoplasmast periplasmasse. Atsidofiilidel aitab taluda madalat pH-d ka prootonite vesiikulite teke tsütoplasmas. Lisaks aitab atsidofiilidel prootonite transporti vastupidine membraanipotentsiaal, mis saavutatakse K+-ioonide transportimisega 39
annaabi.ee 
