Töö sisu 1.Ajalugu Inimene hakkas aineid muundama siis, kui ta oli õppinud tuld kasutama. Nii vanast ajast meil kirjalikke teateid pole. Läbi aegade on töödeldud orgaanilisi materjale tõrvaajajaid, värvalid, parkalid ja muud käsitöölased, kuid seda tegevust ei saa veel tööstuslikuks pidada. Metallurgia arenguga tekkis vajadus koksi järele. Kivisöe koksitamisel(utmisel) eralduva gaasi jahtumisel saadakse kivisöetõrv ja nn ammoniaagivesi. Kaua aega ei osatud nende ainetega midagi peale hakata, kuni noor William Perkin avastas 1856. aasta esimese sünteetilise värvaine moveiini, pantenteeris selle ja rajas aniliinivärvainete tööstuse. Sealt edasi hakati arendama terve rida uusi värvaineid, mille tooraineks oli kivisöetõrv. Sünteetilistel värvainetel oli suur edu, sest nad on kirkamad kui looduslikud ning pealegi oli neid võimalik odavamalt osta.
17. Kirjelda mullas toimuvaid neeldumisviise. mehhaaniline neeldumine -- mulla kapillaarid peavad kinni peeneid aine osakesi (nt tolmpõlevkivituhk). Toimib nagu sõel ja võimaldab mulda viia tolmpeeneid väetiseid, kartmata et nad mullast välja uhutaks. 2. füüsikaline neeldumine -- tingitud kolloidide pinnaenergiast (NH3, NO3, Cl- ioonid) a. positiivne füüsikaline neeldumine. Mullaosakesed tõmbavad tugevamini ligi lahustunud aine molekule kui vee molekule (nt ammoniaagivesi) ja vesi surutakse mulla kapillaaride alumisse ossa. b. negatiivne füüsikaline neeldumine. Mullaosakesed tõmbavad tugevamini ligi vee molekule kui lahustunud aine molekule (nt CL KCl-s) ja aine surutakse mulla kapillaaride alumisse ossa. Seega aine leostatakse (uhutakse) mullast välja. 3. füüsikalis-keemiline ehk asendusneeldumine -- põhjustajaks mulla elektriliselt laetud kolloidid (ülekaalus negatiivse laenguga kolloidid). Nt saviosakesed seovad mullas K+.
sidumisel. Lämmastikväetiste tootmine algas juba XIX sajandi esimesel poolel (tšiili salpeeter 1830 ja ammooniumsulfaat 1840). Murrang tootmisse saabus XX sajandil, kui avastati õhulämmastiku sidumise võimalus algul hapniku, seejärel süsiniku ja lõpuks vesinikuga.Vedelad lämmastikväetised • Vedel ammoniaak – 82,3%N. Nõuab transpordil ja säilitamisel vähemalt 30 atm. taluvaid mahuteid ning spets seadmeid mulda viimisel. • Ammoniaagivesi – 16-21,5%N. Tuleb säilitada ja mulda viia õhukindlalt. • Silmeti vedelväetis – 170-190 g/l N. Jääklahuses on lämmastik peamiselt ammoonium- salpeetrina. Sisaldab peale lämmastiku ka lantanoide, mis mõjuvad samuti soodsalt taimede kasvule. Kasutatakse kevadel mulda antuna ja lahjendatud kujul pealtväetisena. Vedelaid ammooniumväetisi kasutatakse valdavalt põhiväetisena. Vedelväetised tuleb mulda viia
lubilämmastik: CaC2+N2CaCN2+C Tänu süsinikule on protsess pidev ja eksodermiline (st. protsessi käigus vabaneb energia ja kõik järgnev toimub vabaneva energia arvel. III. Õhulämmastiku sidumine vesinikuga. *Vesiniku allikaks looduslik metaan (CH4), Protsessi toimumiseks on vaja t° 500- 600°C ja kõrgsurvet ~200 atm. 2N2+3H22NH3 Vedel ammoniaak NH3, 20...25%N. Tugevasti aluseline ühend. Liidab enda külge vett, tekib ammoniaagivesi: NH3+H2ONH4OH. Kasutatakse kevadisel mullaharimisel kultiveerimise alla, teraviljade väetamiseks. 10%-lise konsentratsiooniga ammoniaagivett e. nuuskpiiritust kasutatakse meditsiinis. Ammoniaak on lähteaineks kõigile mineraalseltele lämmastikväetistele. Ammoniaak reageerib kõrgel rõhul ja t°-l süsihappegaasiga, tekib ammooniumkarbamaat. Temperatuuri langedes 60°C-ni amm.karbamaat laguneb, tekib vesi ja karbamiid: 2NH3+CO2NH2COONH4CO(NH2)2+H2O
Lämmastikväetiste tootmine algas juba XIX sajandi esimesel poolel (tsiili salpeeter 1830 ja ammooniumsulfaat 1840). Murrang tootmisse saabus XX sajandil, kui avastati õhulämmastiku sidumise võimalus algul hapniku, seejärel süsiniku ja lõpuks vesinikuga. Vedelad lämmastikväetised · Vedel ammoniaak 82,3%N. Nõuab transpordil ja säilitamisel vähemalt 30 atm. taluvaid mahuteid ning spets seadmeid mulda viimisel. · Ammoniaagivesi 16-21,5%N. Tuleb säilitada ja mulda viia õhukindlalt. · Silmeti vedelväetis 170-190 g/l N. Jääklahuses on lämmastik peamiselt ammoonium-salpeetrina. Sisaldab peale lämmastiku ka lantanoide, mis mõjuvad samuti soodsalt taimede kasvule. Kasutatakse kevadel mulda antuna ja lahjendatud kujul pealtväetisena. Vedelaid ammooniumväetisi kasutatakse valdavalt põhiväetisena.
Lämmastikväetiste tootmine algas juba XIX sajandi esimesel poolel (tšiili salpeeter 1830 ja ammooniumsulfaat 1840). Murrang tootmisse saabus XX sajandil, kui avastati õhulämmastiku sidumise võimalus algul hapniku, seejärel süsiniku ja lõpuks vesinikuga. Vedelad lämmastikväetised • Vedel ammoniaak – 82,3%N. Nõuab transpordil ja säilitamisel vähemalt 30 atm. taluvaid mahuteid ning spets seadmeid mulda viimisel. • Ammoniaagivesi – 16-21,5%N. Tuleb säilitada ja mulda viia õhukindlalt. • Silmeti vedelväetis – 170-190 g/l N. Jääklahuses on lämmastik peamiselt ammoonium-salpeetrina. Sisaldab peale lämmastiku ka lantanoide, mis mõjuvad samuti soodsalt taimede kasvule. Kasutatakse kevadel mulda antuna ja lahjendatud kujul pealtväetisena. Vedelaid ammooniumväetisi kasutatakse valdavalt põhiväetisena. Vedelväetised tuleb mulda
annaabi.ee 
