valgud (kuigi mitte kõiki ei kereteerita). Endotsütoos – raku väliskihi lähedal olevad ained ümbritsetakse välismembraaniga nii, et moodustuvad transportervesiikulid, mis sisenevad rakku. Eksotsütoos – jääkained pakitakse membraani vesiikulitesse, mis sulavad kokku raku välismembraaniga, mis väljutavad oma sisu keskkonda. Sekretoorsed valgud – sekretoorsed valgud sisaldavad oma N-terminaalses otsas (aminoterminuses) lühikesi järjestusi, mis suunavad nende valkude sünteesitava ahela tsütoplasmavõrgustiku valendikku (luumenisse). Topogeensed järjestused – valkudes olevad lõigud, mille järjestus, arv ja paigutus määravad erisugustesse klassidesse kuuluvate membraaniläbivate valkude sisenemise ja paigutuse tsütoplasmavõrgustiku membraanis. Membraanivalkude topoloogia – membraanivalkude orientatsioon membraanis ning mitu korda
RETSEPTORITEGA HAPTEENID-VÄIKESED MOLEKULID,MIS VÕIVAD OLLA IMMUNOGEENID KUI ON SEOTUD SUUREMALE “ KANDJALE”. Nt penitsilliin võib seonduda meie oma vere valgule(albuliinile) ja muutuda antigeeniks siis. Immuunoglobuliin domään 70-110 amiinohapet, võileiva taoline kahest kihist antiparallelsetest beeta ahelatest (7-9) struktuur, kus on väga konserveerunud disulfiid sild (2 tsüsteiini). Antikehades võime ristada konstantseid domääne aga aminoterminuses on piirkonnad mis vastutavad äratundmise eest, tegemist on variaablite domäänidega. On ka teisi valke kus võib leida immunoglobuliinide domääne (CD48helperitel) ja CD8(tsütotoksilistel)). Adhesioonimolekulid – ICAM. Siirdamisreaktsioonid on keerulised, sest MHCII klassi molekule kontrollitakse, kui esitlatakse võõra isendi omasid (võõras rakk), neid on väga palju variante inimestel. Klass I MHC – oma materjal ja klass II võõras.
annaabi.ee 
