Vaid kaugtöö võimalusi on mehed kasutanud naistest pisut rohkem (Tasuja 2011). Võimusuhted peres Eestis on paarisuhtes elavate tööealiste inimeste seas enim levinud mudel, kus mõlemad partnerid töötavad ning nende sissetulek on oluline pere majanduslikuks toimetulekuks. Sageli on ühe partneri osalus sissetuleku kindlustamises suurem. See võib viidata võimu võimalikule ebaproportsionaalsele jaotumisele peres, kuna peresiseste võimusuhete üheks aluskomponendiks on majanduslikud ressursid (vt nt Steinmetz et al. 1990). Statistikaameti uuring kinnitab, et mehed on Eesti peredes suuremad tulutoojad kui naised. Monitooringusse kaasatud 1574-aastastest meestest enam kui kolm neljandikku (78%) väitsid, et nemad on leibkonnas suurima sissetuleku saajad, naistest määratles ennast peamise tulutoojana iga teine (51%). Ennast perekonna suurima sissetuleku saajateks pidavate naiste üsna suur osatähtsus
valitsemisse. Teadmine ja vim. Nagu eelnevast nhtub, on Platoni petuse jaoks iglasest riigist peamiseks probleemiks mitte niivrd ksimus erinevate hiskondlikult oluliste tegevuste jaotusest hiskonnaliikmete vahel ldiselt, kui just ksimus: kes peaks valitsema? Millised isikuomadused viksid igustada kellegi pretensiooni vimule? Pretensioon vimule on Platoni jrgi niisiis igustatav ksnes poliitilise kompetentsi olemasoluga. Poliitilise kompetentsi aluskomponendiks on aga ideedeteadmine maailma olemus-struktuuri teadmine ja oskus selle teadmise alusel maailmas orienteeruda, eelkige oskus pdevalt otsustada, mis on igale inimesele ksikult ja kogu hiskonnale tervikuna hea. Platon tleb, et riigile/hiskonnale oleks parim, kui tema valitsejad oleksid filosoofid; kuid sna "filosoofid" ei thista tal sel puhul muidugi mitte ametinimetust. Ammugi ei teki kellelgi selle kaudu, et ta ennast filosoofiks nimetab, igustatud pretensiooni vimule
Mõisteid ja küsimuseasetusi kui teoreetilisi vahendeid selle situatsiooni mõtestamiseks võis leida aga varasema kreeka filosoofia traditsioonist. Platon koondaski selles seni eraldi arendatud ontoloogilised, epistemoloogilised, eetilised ja poliitika-filosoofilised küsimuseasetused üheks terviklikuks õpetuseks, mis püüab leida inimeksistentsi ajalooliselt ilmnenud vastuoludele lahendusi igaviku vaatekohalt. Selle lahenduse aluskomponendiks sai Platoni olemisõpetus, tema ontoloogia. Mõistagi ei seisnenud tema poolt arendatud inimeksistentsi kogutõlgitsus selles, et ta oleks varasemate mõtlejate arutluskäike valmiskujul üle võtnud, vaid kujunes kriitilises dialoogis oma eelkäijatega. Nii võib Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks pidada kogu kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageeris ta oma õpetusega aga sellele intellektuaalsele väljakutsele, mida
Teadmine ja võim. Nagu eelnevast nähtub, on Platoni õpetuse jaoks õiglasest riigist peamiseks probleemiks mitte niivõrd küsimus erinevate ühiskondlikult oluliste tegevuste jaotusest ühiskonnaliikmete vahel üldiselt, kui just küsimus: kes peaks valitsema? Millised isikuomadused võiksid õigustada kellegi pretensiooni võimule? Platoni vastuseks sellele küsimusele oli niisiis, et pretensioon võimule on õigustatav üksnes poliitilise kompetentsi olemasoluga. Poliitilise kompetentsi aluskomponendiks on aga ideedeteadmine – maailma olemus-struktuuri tundmine ja oskus selle teadmise alusel maailmas orienteeruda, eelkõige oskus pädevalt otsustada, mis on igale inimesele üksikult ja kogu ühiskonnale tervikuna hea. Platon ütleb, et riigile/ühiskonnale oleks parim, kui tema valitsejad oleksid filosoofid. Kuid sõna "filosoofid" ei tähista tal sel puhul muidugi mitte ametinimetust, ammugi ei teki kellelgi selle kaudu, et ta ennast filosoofiks nimetab, õigustatud pretensiooni võimule
annaabi.ee 
