Alates 1950. aastate lõpust tekksid esimesed väikesed võimalused suhelda välismaaga, eriti tähenduslikuks said kultuuri muutumise seisukohast kontaktid soomlaste ning eesti pagulastega. Vaimseid väärtusi pakkus tõlkekirjandus raamatusarjaga Loomingu Raamatukogu. Asutati ajakiri Keel ja Kirjandus, ning sisukamaks muutus Looming. Väärt kirjanduslikku lugemist pakkus ka ajakiri Noorus. Kuuekümnendaid seostatakse enamasti alternatiivsusega. Kümnendi märksõnaks on ka optimism: jõukuse-, meediahüppe-, kosmose-, postkoloniaalse süsteemi tekke ja poliitiliselt pingelõdvenduse kümnend. Omaette märkideks kujunevad alternatiivsus, revolutsioonilisus, noored (hipid, beat, folk jne). Kuna elu oli palju paremaks läinud, kajastus see ka luuletajate töödes, kust kiirgas optimismi. Enam ei kirjutatud ängistavat luulet, vaid oldi väga rõõmsad, luuletati palju kõigest ilusast ja maistest rõõmudest.
Näidendid: ,,Lea", ,,Kihnu Jõnn", ,,Polkovniku lesk" jne. Eesti kirjandus ja kultuurielu 1960 ndatel aastatel. 1960. aastate keskpaigast jõudis eesti kirjandusse uus põlvkond autoreid. Karpidesse pakitud luulekogude nn kassettide- järgi kutsutakse neid tänini kassetipõlvkonnaks. Noorte tulekuga lahvatasid juba varem alanud vaidlused kirjanduse kohta, stiili ja vormide üle, üks avaliku väitluse tulipunkte oli vabavärss. Seda aega seostatkse alternatiivsusega. Märksõnaks on optimism, alternatiivsus, revolutsioonilisus, noored, vähemused, armastus, rahu, vabadus, vasakpoolsus. Võimust võtab hipikultuur. Sellesse põlvkonda kuulusid erilaadsed autorid nagu Luik, Runnel, Kaplinski, Vetemaa, Kross, Valton, Unt. Neisse aastaisse jäid ka esimesed kontaktid kodu- ja väliseesti kirjandusringkondade vahel, eestlaste esimesed Rootsi külastused ja üksikute väliseestlaste reisid okupeeritud kodumaale. Tihedate sidemete
annaabi.ee 
