uskumusele, et inimene on patune olend ja maine elu vaid ettevalmistus teispoolsuse elule ideaal “tundeline inimene, kes on ise rõõmu allikas” mees pidi olema ülimehelik, naine ülinaiselik naise parimaks vanuseks peeti küpsust, 35-40a, raseduse ilu individuaalsus soodustas trükikunsti areng kunstnikute nimed muutusid populaarseks, teoste signeerimine keskaja allegooriast liiguti realismini Algul oli nende peamiseks huviobjektiks antiikkultuur; selles nähti loomingulist eeskuju, tõe ja ilu harmooniat. Antiikkultuuri harrastusest saigi ajajärk hiljem oma nime renessanss (pr k renaissance; it k rinacita = taassünd) Renessansiaja mõtlejad pidasid inimest ta puudustest hoolimata põhiliselt heaks ning seadsid oma ideaaliks maapealse õnne ja harmoonilise isiksuse. Linnas saab oluliseks avatud väljak – see on ohutu ja vaba koosolu
aastatel viljakas prosaist ja näiytekirjanik. Mälk kirjutas küll mitmeid ajaloolisi romaane, ent populaarsuse saavutas ta ennekõike rannaelu kujutavate teostega ("Taeva palge all"). Vaikiva oleku aegses kirjanduses leidub ka selgelt opositsiooni ametliku positiivsusega. Seda kannavad mitmed laimeda üldinimlikke probleeme kujutavad, inimese vabadust, austust ja eneseksjäämist rõhutavad teosed, mis teostuselt erinevad elulähedasest realismist. Filosoofilisest allegooriast on kantud A.H. Tammsaare viimased teosed, eriti romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan". Psühholoogilist laadi teostes vaadeldakse samuti inimese ja ühiskonna keerulisi suhteid, näiteks Johannes Semperi romaanis "Kivi kivi pääle" ja Leo Anvelti romaanis "Eluhirm". Ka noore Karl Ristikivi esimesed romaanid on mitmeplaanilised, üldistavad ja seisavad ametlikust positiivsusest väljaspool. Ristikivi alustas ajaviitejuttudega, vaheastmeks päriskirjanduse
annaabi.ee 
