Taime-või loomaliik Esineb nii fossiili kui elusorganismina tänapäeval Geoloogilise aja jooksul on vähe muutunud Tuntuimad on hõlmikpuu ja latimeeria Jaapani ämblikkrabi ehk Macrocheira kaempferi Elab u 100 aastaseks kõigesööja jäsemete pikkus võib olla u 3,65m Elab mere põhjas Hõlmikpuu ehk Ginkgo biloba Ainus tänapäeva hõlmikpuude sugukonda kuuluv puu. Kasvasid jõudsalt mesosoikumis(245 mljn-65mljn a tagasi) Ida-Aasia püha puu Kasutatakse haljastuses alleepuuna- eriti Ameerikas, Hiinas on traditsiooniline toit, Kasvab ka Eestis- põhjapoolseim suurim Tallinnas, mille tüve P=164 cm, H=13 m Punane panda ehk tulikass ehk Ailurus fulgens Kiskjaliste hulka kuuluv imetajaliik Ohustatud liik Pisike- veidi suurem kui kodukass Bambus moodustab tema toidulauast Tuataara ehk hateeria ehk Sphenodon punctatus Uus-Meremaa roomajaliik Elavad keskmiselt 60.aastaseks 50-75 cm pikkused Vaenlaseks rott Video elavatest fossiilidest Kasutatud materjalid
Tüve koor hallikaspruun, õhukeste plaatidena. Võrsed peened, pruunid, karvased või paljad. Pungad tumepruuni- ja kollakaspruunikirjute soomustega, lehepungad teravkoonilised, õiepungad munajad, suuremad. Lehelaba alusel tugevasti ebasümmeetriline, leht tavaliselt pehmekarvane, sügisvärvus kollane kuni pronksjas, kuni 12 cm pikk. Vili 1-1,5 cm läbimõõdus, serv ripsmeliselt karvane. Haljastuses kasutatakse pargi- ja alleepuuna, dekoratiivne sügisese lehevärvuse tõttu. Perekond Mänd (Pínus L.) Männi perekonda kuuluvad igihaljad, ühekojalised, tuultolmlejad suured puud, harva põõsad. Oksad asetsevad männaseliselt, puudel nii pikk- , kui lühivõrsed. Okkad kinnituvad 2(3) kuni 5 kaupa kimpudena lühivõrseile. Lühivõrsed paiknevad pikkvõrsel radiaalselt, seega paiknevad ka okkad radiaalselt ümber võrse. Okkad on pikad (P. palustris'e okkad kuni 40 cm), lamedad või kolmetahulised ja asuvad kilejas tupes
veidi külmahellad. Kasvatavad väga ulatusliku juurestiku, on aga samas põuatundlikud. · Lehed 3 või 5 munaja ebaühtlaselt saagjaservase hõlmaga, südaja alusega, pealt tume-, alt sinakas-kollakas-rohelised, paljad, 9...16 cm pikad, 10...20 cm laiad. · Mägivahtra puit on hinnaline, sellest valmistatakse mööblit, parketti, tulirelvade pärasid, tehakse nikerdusi jne. Haljastuses kasutatud pargipuuna, nii üksikult kui grupiti, samuti alleepuuna, laialdast kasutamist leidnud ka Ameerikas. Erinevate lehevärvustega sordid sobivad aktsentpuudeks. 25. Ginnala (Acer ginnala) ja tatari vaher (Acer tataricum) Acer ginnala - Kaug-Ida, Mongoolia, Mandzuuria. Eestis võrdlemisi sage kultuuris. Kõrgus alla 6 m. Talub vähest varju ja on külmakindel, eelistades siiski alati kasvada täisvalguses. Üsna niiskuslembene, talub hästi linnatingimusi, kuid ei talu mulla liigset soolsust.
Puu võra- Lehed- liitlehed Õied- väikesed, pööristes Viljad- väike luuvili VAHER Acer Mullastik- viljakas Niiskus- Valgus- avatud kasvukohta Haljastusväärtus- kasutatakse 150 liigist umbes 20 Puu võra- Lehed- vastakud, sõrmjad, liht või liitlehed Õied- ühekojalised kahesugulised Viljad- kaksiktiibvili HOBUKASTAN Aesculus Mullastik- Niiskus- Valgus- päikesepaistelist Haljastusväärtus- tähtsad haljastuses pargipuuna või alleepuuna Puu võra- 1 Lehed- vastakud, sõrmjad, liitlehed Õied- püstises pöörises Viljad- suur ogalise või sileda välispinnaga kupar VIINAPUU Vitis Mullastik- Niiskus- Valgus- päiksepaisteline Haljastusväärtus- kasutatakse vertikaalhaljastuses, seintel jne Puu võra- Lehed- sõrmroodsed, saagjaservalised lihtlehed Õied- rohekad, viietised, ühe või kahesugulised, pööristes
Tegemist on jällegi pea igal aastal esineva üsna ohutu seenhaigusega vahtra-jahukastega (Sawadaea tulasnei), milline pidurdab lehtede talitlust ja taimede kasvu. Harilik v. on paljukasutatud pargi- ja alleepuu. Tuleb siiski lisada, et tugevaid tagasilõikusi taluvad puud halvasti, neid võivad sellejärgselt tabada seenhaigused või lüheneb tugevasti nende eluiga. Tumeroheline lehestik, tihe võra, erk sügisvärvus teevad hariliku v. laialdaselt kasutatavaks nii alleepuuna, grupiti kui ka üksikult istutatult. Punase ja kirjulehiseid sorte eksponeeritakse tavaliselt üksikpuudena. Paljundatakse seemnetega, sorte vääristamise teel. Sordid: 'Acuminatum', 'Albescens', 'Almira', 'Bicolor', 'Crispum' 19. Saarvaher ja mägivaher Saarvaher (Acer negundo L.) [negúndo] Negundo varasem, J. Ray poolt 1698. a. vahtrate jaoks kasutuselevõetud nimetus. Kahekojaline, madalam kuni 20 m kõrgune ja 1 m tüvediameetriga õhukese, halli
VI. Viljad: kaksiktiibviljad kuni 5 cm pikad, paiknevad 45 º nurga all, paljad, 1000 seemne kaal 85....90 gr., X. Mägivahtra puit on, sellest valmistatakse mööblit, parketti, tulirelvade pärasid, nikerdusi jne. Puud on nõudlikud mulla suhtes ja meil veidi külmahellad. Kasvatavad väga ulatusliku juurestiku, on aga samas põuatundlikud. Haljastuses kasutatud pargipuuna, nii üksikult kui grupiti, samuti alleepuuna, laialdast kasutamist leidnud ka Ameerikas. Erinevate lehevärvustega sordid sobivad aktsentpuudeks. 20. Ginnala ja tatari vaher Tatari vaher (Acer tataricum L.) [tatárikum] Tataricus Tatarimaalt. Enamasti kõrgem põõsas, või madalam kuni 8 (12) m kõrgune tumehalli kuni mustja tüvekoorega puu, kasvades Lõuna-Euroopas, Balkanimaadel, Kaukaasias, Krimmis jm. Tsoon III. 1759. Tunnused:
Eriti särav tuulisel kasvukohal. ÕIED, VILJAD Õisik 6-10-õieline, rippuv. Õitseb hiljem kui harilik pärn (juuli lõpp-august) tugevalt lõhnavate õitega. Vili kerajas, puitunud kestaga. KASVU- Eelistab viljakaid ja parasniiskeid muldi. Talub põuda ja saastatud õhku. Ei sobi tugevalt TINGIMUSED kinnitrambitud pinnas. Päikseline kuni poolvarjuline kasvukoht. KASUTAMINE Sobib kasutamiseks üksikult, rühmadena, alleepuuna suurematele haljasaladele. Sobib väga hästi linnatingimustesse. Hõbepärn Tilia tomentosa Areaal Hõbepärn Tilia tomentosa Hõbepärn Tilia tomentosa Perekond Prunus Taimeperekond Prunus koosneb 430 liigist. Ühesugust perekonnanime jagavad laukapuud, toomingad, ploomid, kreegid, aprikoosid, virsikud, mandlid, alõtshad ja kirsid. Paljusid perekonna liike kasvatatakse laialdaselt nii viljade kui ka dekoratiivsetel eesmärkidel.
Kinnituvad võrsele vahelduvalt. Õied või õisikud: valged, mõrumandli lõhnaga, suurtes paljuõielistes tihedates kännastes lühivõrsete tipus. Õisiku läbimõõt 5-10 cm. Õie läbimõõt 0,8-1,5 cm. Õitseb mais ja juunis, peaaegu igal aastal rikkalikult. Liigi eritunnused: sügisel oranzikaspunased viljad, püsivad puul kaua ning on hapud. Kasvukoha nõuded: mulla suhtes vähenõudlik, kasvab nii päiksepaistel kui poolvarjus. Kasutamine haljastuses: üksikult, alleepuuna, peamiselt dekoratiivsete viljade pärast. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pihlak2.htm http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_pihlakas.html
Kinnituvad võrsele vahelduvalt. Õied või õisikud: valged, mõrumandli lõhnaga, suurtes paljuõielistes tihedates kännastes lühivõrsete tipus. Õisiku läbimõõt 5-10 cm. Õie läbimõõt 0,8-1,5 cm. Õitseb mais ja juunis, peaaegu igal aastal rikkalikult. Liigi eritunnused: sügisel oranzikaspunased viljad, püsivad puul kaua. Kasvukoha nõuded: mulla suhtes vähenõudlik, kasvab nii päiksepaistel kui poolvarjus. Kasutamine haljastuses: üksikult, alleepuuna, peamiselt dekoratiivsete viljade pärast. Joonis 103. Harilik pihlakas (http://www.garden-en.com/ei/en/00746-01-european-mountain- ash/) Joonis 104. Harilik pihlakas Kasutatud kirjandus: Tartu Ülikool LO Loodusteadusliku hariduse keskus. Kättesaadav http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pihlak2.htm. 25.09.2013. Juhani puukool. Harilik pihlakas. Kättesaadav http://juhanipuukool.ee/? et/istikute_nimekiri/ilupuud/sorbus_aucuparia_harilik_pihlakas.html. 25.09.2013.
annaabi.ee 
