Sünnikoht: Pärnumaa Tahkuranna vald Vanemad: ema Olga Päts(Tumanova , neiupõlve nimega)- Gründeri perekonna guvernar, hiljem Tahkurannas talunaine, õmbles, ravis külarahvast. Elu datuumid 1847-1914 . Isa Jakob Päts(1841-1909)- ehitusmeister, kaitses talupoegade õigusi Riia kohtus,Jakob Päts kuulus ka sellesse eesti ärkamisaja tegelaste saatkonda, kes läksid St. Peterburgi Vene tsaarile palvekirja viima, milles viidati parunite ja mõisnike ebaõiglustele ja eesti talupoegade allasurutusele. Õed,vennad: Nikolai Päts-oli Räpina õigeusu koguduse preester aastatel 1904-1919. Sündis 1871- 09-05 ja suri 1940. Marianne Pung-sündis1888 ja suri 6. jaanuaril 1947 Kirovi oblasti Oritsi rajooni Gadõ turbarabas Voldemar Päts-sündis1878 ja suri Torontos 27. juulil 1958. Kunstipedagoog Päts töötas Tallinna koolides joonistusõpetajana, valiti 1907 esimese eesti kunstiorganisatsiooni Eesti Kunstiselts juhatusse. Samuti juhatas 1912-14 Eesti Kunstiseltsi joonistuskursusi
" Vihane koolidirektor saatis kirja mitte üksnes poisi vanematele, vaid ka pea kogu Saksamaa kooliõpetajatele. Talle kirjutasid vastu õpetajad teistest koolidest, kurtes: türgi poisid nimetavad türgi tüdrukuid, kes ei kanna pearätte, "saksa libudeks". Ja siis jõudis asi laialt Saksa meediasse olgugi et see oli ainuüksi Berliinis viimase kuue kuu jooksul juba viies sarnane juhtum. Saksamaa nagu teisedki Euroopa riigid on aumõrvadele ja moslemi naiste allasurutusele kaua läbi sõrmede vaadanud. Ja kuna aumõrvade sooritajateks sunnivad perekonnad sageli alaealisi poisse "eksinud tütarde" väiksemaid vendi , saavad nad kergema karistuse. Ülejäänud suguvõsa peab neid kangelasteks, sest nad kaitsevad perekonna "au". Hollandi kirjanik Leon de Winter kirjutab ajalehes Die Zeit: araabia kultuuris keerleb kõik nelja asja ümber alandus, au, respekt, kättemaks. Türgi mehe au ei saa suurendada,
(Iisraelis, sõjaväe võimu all) olevad elanikud tahavad iseseisvust ja vabadust, samas kui välispaguluses olevad inimesed mõtlevad peamiselt oma kaotatud (kodu)maast. Palestiina aladel elavad araablased puutuvad igapäevaselt kokku okupatsioonivõimudega ning soovivad, et neid koheldaks võrdsete kodanikena, mitte enam kui ,,mitte-juutidena". Kui juudid vaatavad tagasi oma hajutatusele, getodele, pogrommidele ja holokaustile, araablased oma türklaste poolsele allasurutusele, lääneriikide murtud lubadustele, Iisraeli riigi loomisele ja 1967. aasta sõja kibedale kaotusele, siis teavad ju mõlemad rahvad, mis on kannatus. Mõlemaid rahvaid on teiste rahvaste poolt karmilt koheldud ja neid on manipuleerinud nende poolt kontrollimatud jõud. Kumbki osapool ei usalda teisi rahvaid ega teineteist, samal ajal otsivad nad oma identiteeti, lugupidamist, vabadust ja rahvuslikku arengut. Ajaloo suurim iroonia seisneb selles, et tänapäeva juudi-araablaste pingete
annaabi.ee 
