üksinduses läbi elamiseks. Seega peab laps need tunded alla suruma ja ta õpib olema tumm. Tema tummus kindlustab küll kasvatuslike põhimõtete mõju, kuid kätkeb endas samal ajal hulgaliselt hilisemat arengut mõjutavaid ohte. Kui adekvaatne reaktsioon lapsele osaks saanud solvangutele, alandustele ja väärkohtlemisele laiemas mõttes puudub, siis ei integreerita neid elamusi isiksusse, vaid tunded jäävad allasurutuks ning lootusetult jääb rahuldamata vajadus neid jäljendada. Enamikule inimestest põhjustab raskeid hingelisi kannatusi just lootusetus kunagi väljendada teadvustamata traumasid koos nende juurde kuuluvate tunnetega. Selliste tunnetega võivad tekkida häired isiksuses, näiteks neuroos, kui selle tegelik põhjus pole mitte tegelik sündmus, vaid selle allasurumise paratamatus. Teadupärast ei alga selline tunnete allasurumine mitte täiskasvanueas, vaid juba lapse esimestest elupäevadest.
tema koostöö teistega, reageeringud takistustele jms. võivad olla tingitud lapse sünnieelsest kogemusest või, teiste sõnadega, prenataalsest emotsionaalsest õppest. (Emerson, W. 1996). Traumaatiline sünnitus määrab paljuski iseloomu ja eluviisi. Teisiti öeldes, inimese sünni ajal kujunevad tunded, mis hiljem alateadvuse tasandil juhivad teda (Ray and Mandel). Ilmnes, et paljudel inimestel distress ja sünnitrauma jäävad allasurutuks ega avaldu enne noorukiea lõppu, täiskasvanu ea algust või isegi täiskasvanu ea keskpaika. Nad võivad ilmneda haiguse, suure psühholoogilise surutise ajal või stressisituatsioonis. Avastus, et meie põhilised, esmased tervisehäired saavad alguse embrüonaalses staadiumis, tähendab: selleks, et inimene võiks täielikult avada oma potentsiaali ja olla maksimaalselt efektiivne, peab teraapia toimuma tagasiulatuvalt samale algtasandile (embrüonaaltasandile). (Hanter, A., Uord, S.).
annaabi.ee 
