võetakse dokumente kui tervikuid. EDHSides olemasolevad metaandmed liiguvad automaatselt koos dokumentidega. Nimistu on peamine otsivahend, mis võimaldab arhivaalide olemi kindlakstegemist ja tagab avalikus arhiivis juurdepääsu arhivaalidele. Arhiivinimistu koosneb üldjuhul järgmistest osadest (vt LISA F): Tiitelleht (arhiiviasutuse nimetus, arhiivifondi nimetus ja number, nimistu number ja olemasolul allarhiivi nimetus, arhiivi piirdaatumid; koostamise aasta), sisukord (mille peamine osa on arhiivi-skeem), arhiivimoodustaja kirjeldus, arhiivi, sarjade ja nende allüksuste kirjeldused, ning säilikute loetelu. ARHIIVISEADUS Kehtiv arhiiviseadus alates 1998. aasta maist. Selle olulisemad eesmärgid: ,,segadusteaja" likvideerimine arhiivinduses ja Rahvusarhiivi loomine. Põhilised lähtekohad: tingimuste loomine digitaalse dokumendi-halduse ja arhiivinduse
omaette dokumentide loetelu, mis tingib dokumendisüsteemides mitme liigitusskeemi üheaegse kasutamise nõude. Dokumentide seostamine liigitusskeemiga tähendab praktikas liigitusüksuse viiteandmete (sarja tähis ja pealkiri) lisamist dokumendi metaandmete hulka dokumendi hõlmamise ja registreerimise protsessi käigus. Hierarhilise liigitusskeemi üksusteks on tüüpiliselt sarjad ja nende osad (allsarjad). Mõne asutuse puhul luuakse ka allarhiivi tasand, mis esindab näiteks asutuse iseseisvat asjaajamist omavaid struktuuriüksusi. Liigitusskeemi võimalike tasemete arv ei peaks dokumendisüsteemis olema piiratud, kuid optimaalne liigitus saavutatakse enamasti kahe kuni kolme tasemega. Dokumendisüsteem peab võimaldama liigitusskeemi hallata -- seda ajakohastada uute sarjade ja toimikute loomisega ning sarjade, millega seotud funktsioon on lõppenud, sulgemisega. Toimik ei ole
annaabi.ee 
