Nagu ta ütleb ka tema juurde puhkama tulnud linnule: ,,Puhka hästi väike linnuke. Siis aga lenda edasi ja mine vastu oma saatusele, nagu iga inimene, lind või kala". Sellest lauses on tõde, et mitte keegi ei saa olla puhkamata jaa peab varem või hiljem vastu astuma oma saatusele. Keegi aga ei suuda olla koguaeg positiivselt meelestatud. Nii muutuvad ka Santiago mõtted raamatu lõpu poole mustemaks. Teda hakkab valdama lootusetus ja allaandmismeeleolu. Tema elutööst, suurimast kalast keda ta kunagi püüdnud on, pole rannikule jõudes täna röövlitele alles enam mitte midagi. Ta ütleb: ,,Tahaksin, et see kõik oleks olnud vaid uni ja et ma poleks püüdnud mingit kala, vaid lamaksin üksi omas sängis". See oleks tõesti lihtsam. Samas on ta aga täis usku ja ütleb endale, et ta ei räägiks lollusi, vaid jälgiks selle asemel rooli". On rumal lootust kaotada. Just see võitlus iseendaga, allaandmise
viivuks taevaga läks segi maa, viivuks mõistsin: enam ma ei saa seista kõhevil vaiki, seal kus peaks halva lihtsalt kisendama heaks ---,, *** (,,Hamleti laulud") Ent ,,Hamleti laulude" sisedialoogilises teises osas pääseb aktiivsustaotlust tuhmistama allaandmismeeleolu, mida painavalt rõhutab kordusvärss: ,,Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!" (Kalda, 1991) 10 Mitmes luuletuses elamuspinget sümbolitaoliselt koondav lapskujutelm heidab kogumikule tähenduslikult väga olulise varjundi. Seda võimendab veelgi tagasitahtmine lapseks raamatule pealkirja andnud luuletuses ,,Kaudu mu vaevakaskede". Selles tundub kumendavat üks
annaabi.ee 
