Nisu on üks vanemaid ja levinumaid kultuure maailmas. Sealjuures on ta üks väärtuslikumaid, tähtsamaid ja enamkasvatatavaid teravilju. Enamikes riikides nimetatakse ka nisust valmistatud pagaritooteid leivaks, Eestis aga saiaks. Alates 1999. aastast kasutatakse jahu iseloomustamiseks tüübi numbrit, varasemalt klassifitseeriti jahu erinevate sortidega. Nisujahud on jagatud endospermi ja kliide sisalduse põhjal. Kliide all mõeldakse kesta, aleuroonkihti, idu kõik need tõstavad toote kiud- ja mineraalainete ning vitamiinide sisaldust. Mida kõrgem on jahu sort ja madalam tüübi number, seda rohkem on jahus endospermi ja vähem kliisid. Rukkijahu On samuti küllalt levinud, sel on omad eripärasused ning eelised võrreldes nisujahuga: rukkijahus on 30% rohkem rauda ning kaks korda rohkem magneesiumi ja kaaliumi, vähem tärklist ning rohkem kiudaineid. See jahu parandab ainevahetust ning on kasulik soolestikule.
suurema osakaaluga. Seetõttu on ka oluline, et inimorganism ammutaks neist võimalikult palju vitamiine ja mineraale. Mille alusel aga valik langetada; millised leivad, saiad ja pastatooted on tervislikemad? Kui kartul välja arvata, siis leiva-saia, pastatoodete, riisi ja putrude valikul on peamiseks valikukriteeriumiks märksõna "täistera". Täisteratoodetes, nagu nagu nimigi ütleb, kasutatakse söögiks tervet viljatera - idu, tuuma (ehk tera sisu), aleuroonkihti (ehk terakesta) ning viljakestakihte. Bioväärtuselt on täisteratooted kõige tervislikumad, kuna neis on säilinud kiudained, vitamiinid ja mineraalid, mis on kogunenud just viljakestalustesse kihtidesse. Püülijahus ehk kõrgema sordi jahus eemaldatakse terast jahvatamisel nii idu kui kestad, alles jääb vaid teratuum, kus aga leidub kõige vähem vitamiine ja mineraale, samuti puuduvad selles kiudained. Kiudaineid leidub enim teraviljakestas, millest tehakse ka kliisid. Tera idu
annaabi.ee 
