Muinasaja põlluharimine(alepõllundus ja põlispõllundus)
Põlluharimine tingis paikse eluviisi sinna, kus oli hea muld, seega jäid soised
piirkonand asustamata. Aja jooksul jagunes ka tööjaotus (põlluharijad ja
karjakasvatajad)
Pronksiajal võeti kasutusele ader, mis muutis põllu kündmise märksa
lihtsamaks.
Aletamise puhul raiuti rajataval põllul kasvavad puistaimed ning need põletati,
puidust saadav tuhk oli väetiseks. Põldu kasutati 2-5 aastat. Peale kasutamist
jäeti ala sööti, kuni uus mets peale kasvas.
Aletamiseks sobivad happelised mullad, kus tuhk annab väetisena suuremat
efekti.
Ja lisaks on paremad savikad, mitte liivased maapinnad.
Põlispõllundusega oli üks ja sama põld väga kaua aega ühe ja sama koha
peal. Põlispõllunduses kasutatikolmeväljasüsteemi: ühel osal põllust kasvas
suvivili, teisel osal talivili ja kolmas osa põllust oli kesa all (puhkas).
Inimesed kasutasid põlispõllunduse juures ikka veel alepõllundust, sest siis ei
pidanud põldu väetama.
annaabi.ee 
