Maailmakirjanduse lühiülevaade
Keskaja vältel oli kirjandus ladinakeelne. Pühakute elulood (hagiograafia) olid algul
ladinakeelsed, samuti levis ladinakeelne e goliardiline luule (vagandid). Romaniseerunud
aladel levis romaanikeelne kirjandus, mis vastandus ladina keelele. Romaan oli alati värsis,
proosas ei kirjutatud tookord eriti midagi. Tavaliselt oli tegu assonantsriimiga viimase silbi
vokaal kordus kogu aeg, konsonandid polnud nii tähtsad. Värsirida oli kümne- või
kaheteistkümnesilbiline (aleksandriim). Trubaduur oli luuletaja, kes lõi lühemate vormidega
lüürilisemat luulet. Ta ei kandnud neid ise ette, seda tegi zonglöör. Kiriku silmis oli zonglööri
elukutse väga põlu all. Nende seas tajuti mingit saatanlikku momenti, kuna nad trikitasid ja
olid mitmepalgelised.
Üks vanem zanr oli rüütlieepika e kangelaslaul. Viljeleti 11. sajandi lõpust 15. sajandini,
hiljem hakati rüütlikultuuri parodeerima (Don Quijote). Kirjeldati minevikukangelase
annaabi.ee 
