sai väga hästi aru Pompeiuse ja senati plaanidest. Lühikese ajaga läks Rooma ja kogu Itaalia Caesari võimusesse. Pompeius, kes ei suutnud vastu seista, põgenes Kreekasse, kus kogus enesele sõjaväe. U. 48 a. e.Kr. Pompeiuse sõjavägi purustati ja ta ise põgenes Egiptusesse, kus ta tapeti Egiptuse kuninga käsul. Caesar siirdus samuti Egiptusesse. Aleksandrias toimus tollal võitlus surnud kuninga (ühe Ptolemaiose) laste vahel. Caesar segas end sellesse, asudes aleksandrialaste poolt pagendatud kuningatari Kleopatra poolele. Roomlaste segamine Egiptuse siseasjadesse ja nende väljapressimised kutsusid esile ülestõusu nende vastu. Caesar piirati kuningalossis ümber. Lossi piiramise aegu põles ära ka kuulus Aleksandria raamatukogu. Caesari seisund, kel oli esialgu vähe sõjamehi, oli erakordselt ohtlik. Alles pärast seda, kui Caesarile saabus Aasiast abivägesid, õnnestus tal ülestõus maha suruda. Pannud Egiptuse troonile Kleopatra, lahkus ta 47. a. kevadel
loodusele ja inimestele. Roomlaste jaoks muutus ius gentium eriti oluliseks seoses vallutustega ja teiste rahvaste – riikidega sõlmitud õigusega. Kohe kui Rooma oli suurem kui linnriik, tekkis vajadus õiguse järele, mis võimaldaks Rooma kodanikul ja mitteroomlasel teha õiguslikult kehtivaid tehinguid. Mitteroomlasi nimetati peregriinideks ning ühe elukohaga peregriinide õigussuhteid reguleeris nende kodukoha õigusi – ateenlaste omi Ateena õigus, aleksandrialaste suhteid Aleksandria õigus jne. Leidus ka teine grupp Rooma riigi elanikke, kes olid õiguslikult halvemas positsioonis. Neid nimetati dediticii. Nad olid Rooma allutatud territooriumide, mida riikliku süsteemina ei säilitatud, kodanikud. Kuid nende kohta ei kehtinud nende kodukandi õigus, vaid ainult ius gentium. See ius gentium oli ikkagi Rooma ius gentium’iga, mis sisaldas konkreetseid norme. Rooma ius gentium’i arendas välja pretor peregrinus. See Rooma ius gentium järgis
annaabi.ee 
