teliselt püsivad muutused inimese teadvuses (Uljas, Rumberg, 2002). Õppimise viise on mitmeid. Seda saab teha spontaalselt, ilma otsese sellekohase soovita, ja tahtlikult, nagu seda tehakse näiteks koolis. Samuti võib õppida kellegi tegevust imiteerides või kedagi- midagi jälgides (Toomela, 1999). Õpitakse seepärast, et elus võimalikult hästi hakkama saada ja endaga paremini toime tulla. Paljudel polegi soovi õppida, kuid nad teevad seda ikkagi alatedlikult. Näiteks õpivad inimesed ka enda ja teiste vigadest, tegemistest ning paljudest erinevatest olukordadest. Inimesed õpivad kogu oma eluaja. Õppimine on oluline, sest see arendab meie mõttetegevust, see aitab meid looma paremat maailmavaadet ning üldse aru saama elust meie sees ja meie ümber. Õpitud asjad võivad ajapikku ununeda, seetõttu on õppimine seotud mäluga. Mälu aitab meil õpitut meelde jätta ja säilitada. See aitab ka varemõpitud
st. põhineb mitte olemusel vaid erinevusel. 1960ndatel pälvis kultuuriuurijate tähelepanu aga hoopis Saussure idee struktuurist. Strukturalism lammutas vana humanitaarteaduste arusaama subjektiivsuse fundamentaalsusest. Üksikisik on alati allutatud müütidele, sugupoolte suhetele, keele, narratiivi jt struktuuridele. Kuulsaim strukturalist on antropoloog Claude LeviStrauss, kes uskus, et kõik müüdid on taandatavad universaalsetele struktuuridele, mis mõjutavad meid alatedlikult samuti nagu me ei tea keelt tarvitades keele toimimise reegleid, ei adu me ka meid moodustavaid struktuure. Nende paljastamine ehk lahtikoorimine ongi teaduse ehk strukturalismi ülesanne.Struktuure otsisid ja avastasid ka mitmed kirjandusuurijad N. Frye, vene formalistide koolkond, psühhoanalüüsis võib vastena näha Jungi. Strukturalismi mõjusi ka tervel real nn poststrukturalismi eelkäijatel nagu Lacan, Roland Barthes jpt
annaabi.ee 
