Erinevad aforismid
Miks me ei
püüdle oma unistuste poole, vaid unustame need? Miks me püüame olla need, kes me tegelikult
ei ole? Miks me ei õpi enda vigadest? Miks me alati tahame valida kõige kergema tee? Miks me
otsustame inimese üle enne, kui oleme teda tundma õppinud?
Kui paljud meist lohistavad nähtamatute kottidena kaasas oma minevikku! Truult veame kaasas
pettumusi, solvumist, kättemaksuiha. Piisab vaid meenutusest, kui süttime taas kui kustunud
tõrvikud. Viha võib põleda meie alateadvuseski ereda ja jõulise leegina. Miks me ometi ei suuda
andestada? Teistele, endale? On see üldse alati võimalik? Mis see meile annab?
Vahel olen kui päike- särav ja soe, hingelt suur ja samas olemuselt nii väike, täis meeletut hellust
ja valgust. Tahaks, et kõigil siin ilmas oleks hea ja ei vaata kunagi kurbust enese sees. Vahel olen
kui kuu- veidi külm ja kauge. Kuu, mille ümber särab küll palju tähti, kuid mina tahaks kumada
vaid sellele ühele
annaabi.ee 
