Troonipärimisõigus oli Carlosel, kes oli aga nii füüsiliselt kui vaimselt erakordselt nõrk ja suri hiljem – see viis Hispaania pärilussõjani (vt allpool). 2. Prantsuse-Hispaani devolutsioonisõda 1667-1668 Sõja taustaks oli Louis’ soov kindlustada Hispaania troon, või vähemalt osa Hispaania valduste üleminek iseendale. Mais 1667 tungis Prantsusmaa armee Madalmaade lõunaossa, Hispaania väed taandusid olulise vastupanuta. See alarmeeris Inglismaad ja Hollandit, kes seni olid olnud sõjajalal. Inglismaa ja Holland (riiki juhtis John de Witt), kes mõlemad soovisid üheltpoolt Prantsusmaaga hästi läbi saada, kuid samas pelgasid Prantsusmaa liigset tugevnemist. Inglismaa ja Holland sõlmisid kokkuleppe, millega 1668 aasta jaanuaris liitus Rootsi (kel olid Saksas suured valdused) – tekkis kolme võimsa protestantliku riigi liit. Seni olid kõik kolm olnud Prantsusmaaga sõbralikes suhtes ja
1802 sõlmiti Amiensi rahu – prantslased taandusid Napolist ja Kesk-Itaaliast, britid loobusid oma vallutustest (va Tseilon, mis oli võetud Hollandilt, ja Hispaanialt võetud Trinidadist). Malta anti ordule tagasi. Pärast Amiens’i rahu katkes sõjategevus umbes aastaks. Siiski oli mõlemale poolele, st Napoleonile ja Inglismaale selge, et rahu on ajutine, sest Inglismaale oli põhimõtteliselt vastuvõetamatu Napoleoni üha laieneva impeeriumi domineerimine Euroopa mandril. Inglismaad alarmeeris ka Napoleoni püüd rajada inglastega võrdne laevastik ning piirangud briti kaubandusele. Amiensi rahule järgnenud 12-13 aasta vältel oli Euroopa poliitika läbivaks teemaks Napoleoni imperialistlikud ambitsioonid ja nende kammitsemine. Seejuures oli Napoleoni vastaste koalitsioonide peamine initsiaator Inglismaa. Selle peamiseks põhjuseks oli esmajärjekorras inglaste parem geopoliitiline positsioon, mis kaitses Briti saari Napoleoni otsese rünnaku eest.
annaabi.ee 
