Sellega seostame ka materiaalse ja vaimse elu esemete ning nähtuste mitmekesist ringi. Samuti hõlmab mõiste ‘’esteetiline’’ kõlbelise maailma esemeid ja nähtusi, nagu näiteks üllas ja hea ning nende vastandid – alatu, kuri, ebakõlbeline. Kuid kas liiga palju ilu meie umber on hea? Küllus paneb meid unustama, me ei väärtusta enam lihtsust. Muutume egoistlikuks ning unustame siiruse ja alandlikuse. Rääkides inimeste välispididest ilust, ei saa kõrvale jätta ka sisemist ilu. Noorusel on ilus nägu, vanadusel ilus hing. Sellele tuntud väljendile toetudes mõistame, et elu jooksul kogetu teeb meist parema inimese, juhul kui me oskame kõike seda halba ja head enda kasuks pöörata. Kogemuse võrra rikkam. Mis sa sellest õppisid? Kas sa õppisid? . Kuid kes ikkagi on ilus inimene? Kas levinud ütlus kaunis kehas kaunis hing vastab tõele?
enamvähem kohalik pealik kuna tema omab kõike aurikust iga viimse maatükkini külas ja selle übruses, ta on pikk ja laia puusaline naine kelle on mõis ja teenrid lausa. On saanud traditsiooniks, et enne kui tema tööd ei alusta, ei tohi keegi kalale minna, sest alandlikule prouale tehtakse kõik teed ees vabaks ja kummardatakse aupaklikult tere kui too möödub. Jevdokial on aga ise üsna ükskõik kõigest ja ta suht laisalt ütleb tervist vastu, ta leiab selle alandlikuse ja abituse vastikuna ja on pettunud, et ta rahvas nii primitiivne ja labane on. Väheteatud on aga see, et Jevdokia pärineb Eestist tegelt ja kui oli noor siis tihti öö varjus sõudis teise poole järve Eestise kuid nüüd on ta vananenud ja lausa kolm nädalat haigevoodis olnud. Kogu küla on masenduse ja palves kuna kui Jevdokia ei saa tööd teha siis ei tee keegi midagi. Oma surmavoodis kutsus Jevdokia oma 14 last viimne kord kokku, telegramid ja kirjad
annaabi.ee 
